Sapardi Djoko Damono Indoneesia keelest Lauri Kitsnik JALUTAN HOMMIKUL LÄÄNE POOLE kui ma jalutan hommikul lääne poole päike                   saadab mind selja taga ma jalutan saates iseenda varju                   mis sirutub mu ees mina ja päike ei vaidle selle üle                   kumb meist on loonud                            varju mina ja vari ei vaidle selle üle                   kumb meist peab                            jalutama eespool PABERLAEVUKE Kui olid veel laps, tegid sa paberist          laeva ja lasid ta kaldalt vette; vool          oli väga vaikne, ja sinu laev          õõtsus mere poole. "Teel peatub ta suurtes sadamates," ütles          üks vana mees. Sa olid väga õnnelik, läksid          koju igasugu kirevad pildid peas.          Sestsaadik oled oodanud uudiseid          sellest laevast, mis iial ei pääse          sinu igatsusest. Lõpuks kuuled sa sõnumit tollelt vanamehelt, Noalt,          "Kasutasin su laeva ühe suure veeuputuse ajal ja nüüd on ta ankrus          ühel mäetipul." LUULETAJA ma lähen tasapisi lahti, nagu üks          uks, sinule vähehaaval lähen lahti, justkui uksepooled, kuni lõpuks pole enam midagi mis oleks saladus; see on nii lihtne: täiesti lahti. ja sina leiad sealt alati          oma enda, puhta ja alasti, ilma suitsu ja katteta mis          oleks saladus. ära kohku: see oled ju tõesti sina ise          kelle sa leidsid lahtisel uksel ­ see on nii lihtne ära muretse, see pole keegi muu kui sina          ise, kõige lihtsam tähelepanek, aga          võibolla riivab südant. ma olen alati lahti, nagu üks uks,          sinu jaoks avali ja sa võid isegi sisse tulla, et ära tunda ennast          seal sees. SEEME "Minu armastus su vastu, Kallim," ütles Rama, "on meri          mis aastaid on lahus hoidnud meid, on          taevas mis alati on kaitsnud meid, on          ahvipere Kiskenda koopas. Aga..."          Sita, kes rase, oli algusest peale vaikinud.          "...sa oled elanud tolle alatu valitseja puuris          pikki aastaid, sa oled maganud          tema raudvoodis, sa ei ole tema jaoks enam saladus." Sita, kes rase, püsis tasa: lummatuna. "Aga, see          Deemon on su enda isa, seeme mis          sinu sigitas, on ka see mille          ta sulle andis, on..."          Sita, kes rase, püsis tasa, püüdis          aru saada jumalate tahtest. LUULETUS HULLUST MEHEST I ma ei ole hull, härra, kuid väikesed lapsed narrivad mind inimesed naeravad kui ma ütlen neile: olen teie sõber siis mõned lapsed jooksevad hirmus teised loobivad kividega II ma nutan trembesipuu all üleval oksal kuulen üht lindu laulmas lapsed ütlevad: see hull mees on täitsa naljakas päevast päeva tihub ja tihub nutta inimesed kes tänaval mööduvad ütlevad tasa: see mees on nüüd hulluks läinud sest maailma tähendus oli talle liiga raske III nüüd lähen mööda suurt teed samal ajal lauldes: ma ei ole hull mööda ustest ja mööda akendest näib et inimesed vangutavad pead: kahju sest mehest kes enne oli nii rahulik ratas teeb ringi peale ja ta muutub selliseks IV löön prügiurne ja laternaposte laulan näljast laule, mida märgatakse kui ma täna jälle ei söö olen paastunud juba kolm päeva kuid turg on juba läbi, oh heldus pole enam kedagi kes annaks riisi kuhu ma peaks minema, kuhu veel V see mees on juba kaua hull, ütlevad nad kuid täna näib ta nii kahvatu huvitav mis temaga küll juhtus ma peaks neile ütlema: ma pole hull! ma olen näljane, härra VI kuulsin üht ema ütlemas: ärge segage seda hullu meest, lapsed hakkab teid veel taga ajama kõik linnainimesed hooplevad oma lugudega, oh häda süüdistavad üht inimest hulluses ent mina vaid nutan ilma põhjuseta naeran ja naeran teed mööda käies ja akende alt läbi, nad vangutavad päid: nii kõhn sestsaadik kui läks hulluks
sisu