|
GIUSEPPE UNGARETTI – itaalia luuletaja, sündinud 10.2.1888 Aleksandrias (Egiptuses), surnud 1.6.1970 Milanos. Avaldanud luulekogud Il porto sepolto (“Mattunud sadam”, 1916), L’allegria di naufragi (“Merehädade rõõm”, 1919), Sentimento del tempo (“Aja tunne”, 1933), Il dolore (“Valu”, 1947), La Terra promessa (“Tõotatud maa”, 1950) ja hiljem veel mõne, neist osa ainult sõpradele ja tuttavatele mõeldud pisikeste tiraazidena. Ungarettit on peetud itaalia kirjanduse esimeseks modernistiks. 1916. aastal sõja ajal ilmunud esikkogu “Mattunud sadam” viitas uuele kirjutamisviisile itaalia luules, ja sama rida jätkas Ungaretti kolm aastat hiljem avaldatud kogus “Merehädade rõõm”. Kaks raamatut ilmusid tervikuna 1931. aastal pealkirjaga “Rõõm”. Neist kahest kogust pärineb nii “Ninniku” seekordne väravaluuletus kui ka enamik, ühe erandiga, teistest tõlgetest. Luuletused olid ootamatult lühikesed ja katkendlikud. Osaliselt võib sellise luule tekkimise põhjuseks olla sõjaolud: paljud luuletused on kirjutatud rindel. Luuletustes ei ole rohkem ühe hetke välgatuses sisalduvast ja sellisena ongi nad eredad. Lühimad luuletused on ainult üherealised, osas luuletustest puudub sootuks näiteks öeldis, mis on tavapäraselt tervikliku lause tarvilikuks tuumaks. Kinnistunud lausetarindites kahtlemisega tegelesid samal ajal ka futuristid. Tõlkijale tundub laias laastus, et nii futuristidel kui Ungarettil ei mahtunud teemakäikude edastamisel terviklikud laused kogu oma grammatiliste lastiga sisse kiirusest tingituna, erinevusega, et futuristid tulistasid kuulipildujast, kuna Ungaretti piirdus ühe pauguga, mis kaua veel värelevas õhus kajaks. Futuristid tahtsid seega aega peatades edasi anda liikumise tunnet, Ungaretti aga aja tunnet, kus on koos nii hetkeseis kui mälestus. Eeskuju sai ta kirjutama hakates prantsuse sümbolistidelt, eelkõige Stéphane Mallarmélt, aga ka Paul Valérylt, itaallastest Giacomo Leopardilt, filosoofiast pakkus huvi Friedrich Nietzsche, hiljem Henri Bergson.
* * *
M’illumino
Väravaluuletuseks sai “Hommik” valitud oma samaaegse lihtsuse ja keerukuse pärast. Kindlasti on oluline luuletuse kõlaline külg, kuid samuti ka tähendusvarjundite paljus, nt konkreetse ja abstraktse tasandi koosolu. Ungaretti soomendaja Hannimari Heino arvab [G.U. “Haudattu satama”, valikoinut ja suomentanut H.H., WSOY, Porvoo 1996], et “kuulsat “Hommiku” (Mattina) -nimelist luuletust “M’illumino / d’immenso” (L’allegria) ongi mu meelest võimatu rahuldaval kombel soome keelesse tõlkida”; ja jätabki ta tõlkimata. On ka muidugi vastupidiseid näiteid: Hans Hinterhäuser leiab [H.H. “Italienische Lyrik im 20. Jahrhundert”, R.Piper GmbH & Co. KG, München 1990], et “pärast teiste paljusid otsinguid on Michael Marschall v. Bieberstein mu meelest veenva tõlkimisviisi leidnud” [G.U. “Ich suche ein unschuldiges Land”, übersetzt von M.M.v.B., München 1988]: MORGENFRÜHE Ich erleuchte mich
MORNING I fell with light of immensity.
* * *
Ungaretti loomingus kohtab pidevalt viiteid sünnilinnale Aleksandriale lapsepõlve Egiptuses. Egiptus on Ungarettile endale kaotatud paigaks, samas peidab sealne kõrb endas muistset saladust. Sõnaühend “mattunud sadam” tuleneb aga kunagisest Aleksandria sadamast. Ungaretti luuletuse põhitoon on vaikus, põhitoon on kõrb. Kõrbes peitub saladus kui aare, mida otsida ja leida; vaikuses peitub välgulöögina harv ja täpne sõna – mõlemad paarid on võrreldavad, käivad Ungaretti luules käsikäes. Vahepealsed aastad, 1912–1914, õppis Ungaretti Pariisis Sorbonne’i ülikoolis, sealt siis “Nostalgia” nostalgia. Itaaliasse rindele läks Ungaretti vabatahtlikuna ja kõrgete aadetega, kuid peagi sai ta aru sõja kohutavast iseloomust. Kuigi Ungaretti oli alustanud kirjutamist juba varem, saigi ta küpseks luuletajaks just keset sõda. Olulisel kohal on ta luules inimlikkuse, armastuse, algupärase süütuse otsimine. “Aja tunde” kogus on Ungaretti mõneti muutunud. Enam ei ole sel määral seda meeltest ja tajudest moodustuvat isiklikkust, aga sisse tuleb abstraktsemat ja teoreetilisemat ainest, ilmub maagilist, müütilist, püha. Kuna keel kuulub oma olemuselt neisse, olles kirgastatul kujul osa algupärasest ja puhtast, keel kui mälu, siis pöördub Ungaretti ka itaalia klassikute poole Petrarcast Leopardini, keele ja luule ajalooliste kihtide poole. Ungaretti katkendlikud luuletused hakkavad täielikemateks tervikuteks haakuma, traditsioonilist meetrumi kasutama. 1923. aastal asub Ungaretti Itaaliasse, 1928. aastal saab erinevate kultuuride ristumiskohas sündinud ateistist isegi katoliiklane, kuigi kahtlevapoolne. Itaalias loodab Ungaretti leida oma otsitud maa. Järgnevad “Valu” ja “Tõotatud maa”. Esimeses neist kajastub tugevalt isiklikud üleelamised: venna ja poja kaotusevalu ja järjekordse sõja koledused. Kuid pead tõstva pateetilisuse pärast ei ole neil eelnevaga samaväärne mõju kerge tulema. “Tõotatud maast” pärineb käsoleva valiku lõpuluuletus: mõtisklus olemise ja aja üle. Eesti keeles on varem Ungaretti luuletusi ilmunud Ivar Grünthali tõlkes “Manas” 4/1961, lk 259; Malle Talveti ja Ain Kaalepi tõlkes “Loomingus” 2/1988, lk 212-215; Kalju Kruusa tõlkes “Loomingus” 6/2000, lk 834-836; ja värskelt Märt Väljataga tõlkes “Vikerkaares” 5-6/2001, koos teiste luuletajatega ja saatesõnaga lk 2-19.
Kalju Kruusa
Ungaretti põhjalik itaaliakeelne kodulehekülg võrgus: Ungaretti luulet ka saksa keeles Paul Celani poolt tõlgituna: Ungaretti alustas Neustadti kirjanduspreemia laureaatide rida aastal
1970: |
|