Tomi Kontio

Soome keelest Kalju Kruusa

KEVAD

Alles kolmandal päeval, kui kõik oli tegelikult juba juhtunud ja raipesööjad kõrvaltänavatel toidujääkidega pidutsesid, suvatses päikene voodist tõusta ja lausuda paar kaalukat sõna kriisist. Kuid oli juba hilja. Kuberner korjas tänavalt linnusulgi ja hüüdis oma naisele, kes kella kuueste kellalöökide all parukat kohendas, et no kurat aitab, eit, juba tühjast-tähjast, tuleb jaama kiirustada. Naine puuderdas nina, mis oli sama ümmargune kui vale, mille ümber nad oma ühiskonda ehitada olid üritanud, ja vaatas halvustades, oma galvaniseeritud silmil, kükakil kohmerdavat vanameest, kelle paljastunud persepraos sillerdas seesama soolane meri, millega ta oli oma kaaskodanikke jootnud. Näljased krantsid kisklesid omavahel ja valgus sulpsatas kiriku sindelkatusele kui paksuke pruut. Kuberner jättis kõrvalteil tuhnimise, tiris pükse üles ja lõrises läbi kollaste hammaste naise peale kui shaakal. Naisel viskas üle. Ta surus ägestunult puudritopsi käekotti ega suutnud jätta mehele teravusi nähvamata. Kuberner kangestus paigale, tõmbas taskust püstoli ja lasi naise maha. Hakid lahvatasid kirikaiast lendu ja suundusid parves kaarega eemale. Jooksin kiiresti akna juurde ja nägin naist maas lebamas, peast valgus verd. Kuul oli läbi otsaesise läinud, parukas tolknes kuuseheki küljes kui nülitud orav. Kell oli kuus. Ametnikud panid kuuenööpe kinni ja ametnikkude prouad keetsid kanget kohvi. Päikese tamburiin helises tänavasillutisel ja varblased tantsisklesid. Kevad oli tõsi.

AKENDE TAGA

Naabrimutt pruukis suud nii kui tramm. Siseõuel käisid alati kaklused. Kui muud lärmi kuulda ei olnud, siis hull Räsänen lõugas ikka lodzhal, vaikis, võttis kõhvi ja kukkus taas lõugama. Ta oli me tobukene, kellele klatshimoorid olid sellised tiivad külge laulnud, et taevas vakatas. Mina istusin päevad pikad akna ääres ja vahtisin pikksilmaga magamistubadesse. Korra tehti seal sugu. Pärast seda ei pannud ma kiikrit käest muidu kui asjal käies. Ja alati olin ma veendunud, et midagi olulist jäi kahe silma vahele. Ei teadnud, mida eluga peale hakata. Vahel tundus, et peaks nagu midagi tegema. Kui tuled kustusid ja mul ei olnud muud vahtida kui iseend, võpatasin korraga, võtsin endal kätega ümbert kinni ja kartsin. Taevas oli majakatustesse hakanud, katuseharjade vahele pingule tõmbunud. Kui mõni täht vilgatas, oli see nahkhiirest ka pimedam. Linn oli ruumi kokku pressinud, talt sügavuse eraldanud, ta pitsiks muutnud, mida karjete sõrmed puudutada püüdsid. Mina olin siin vaid selleks, et suunda küsida. Vähemalt mingi küsimus. Ja hommikul olid varblased kui ajalehepaberist. Ma lugesin nende lendu, midagi mõistmata, ja Räsänen muudkui lõugas.

ÜLEKUULATAVANA

Kõik nad tulid mult kordamööda küsima, et miks ma seda tegin, miks, põrgu päralt, Eero, ütle ometi miks, raisk, ja raputasid seisusest hoolimata mind rinnust, ja mul ei olnud neile vastust, mitte mingisugustki, kuigi kuskil kaugel eemal kandis vihm sületäite viisi ja pahkluini sisse vajudes põldudelt muda ja viis samas minema rohukamara ja kogu selle kareda, mille vastu pehme varasügisene valgus võis nühkida oma kihelevaid külgi, oma nahka, mille külge olid kleepunud vahtralehed kui suured vägivaldsed kämblad. Ja ma ei jaksanud isegi meenutama hakata, kuigi kogu maailma prokurörid, presidendid, tölnerid, lahedad tüübid, konstaablid, peast segased variserid ja tolliametnikud üritasid mu minevikust välja lüpsta mingisugust juustuvett või rääsunud võipalli, mis pakuks seletuse mu käitumisele, mis tunnistati eeluurimise käigus üksmeelselt eriti kuritegelikuks ja paadunuks, ilma karistust kergendavate asjaoludeta, ütlesid mitmed ja kihistasid naeru, olen ses kindel, kui mitte teisiti, siis jämesoolega, mis muuseas reageerib ilmamuutustele tundlikumalt kui aju, kuigi ei ole võimeline kalkuleerima ja otsustama, premisse ja korollaare järgima. Ja see vihm, mu ema, keeras kuskil kaugel maad, tõstis mulla seest lahkunuid ja korjas oma kitsail sõrmil raudsete okste vahelt minugi tükkhaaval oma sülle, ja kui kõik oli käes, ei avanud ta suud, vaid puristas vaikselt huulepilust Eerole vaesekesele unelaulu, oma väikesele Eenokile, musirullikesele, piimasupinahale.

KAIK

Läksin lihtsalt selleks, et kuhugi minna, et tuba vahetada, kuigi teadsin, et iga tuba on ainult teise peegeldus, ja et terve mõistuse vastaselt täidavad nad sama ruumi. Sina tõid voodisse sületäie lillekesi ega pannud tähele, et olin juba riides, kingapaelu sidumas, lipsu sättimas, ja heitsid silmad linade vahele, täpselt nii kui oleksid sukeldunud meresse seda ainukest kala otsima, kelle pärast sa olid jätnud aluspüksid öösärgi alla panemata ja kelle pärast andsid kogu oma elu, kössitades oma põlvede vahele, nii et su tagumik avanes kui lainetel kiikuv moshee. Ja sa arvasid, et ma tulin tavalisest tormakamalt, kuigi see oli rullikeeratud ajaleht, mis su pühamus oma sõdu pidas, oma majanduspoliitilisi keerdkäike uuristas. Kui uksed sulgusid, mõtlin su peale ainult silmapilgu, mõtlesin kaks sammu. Aga kaik. See jäi lävele mõtisklema, sind ootama ja oma kätt pakkuma, et tõsta sind ümber su toa kui nutvat tüdrukut.

TOOTEM

Vihmasadu oli terasest. Uppus lehtes tänavakombitsatesse, läks süljena peenarde nahal laiali, murdis liiva, muutis pehmeks sitke savi ja täristas majakatustel püssist tulistatud haavlitena. Mina olin kass ja mul oli kass süles. Liikusin oma vurrudega tast üle ja kui ta oma hämarat selga kergitas, olin seal ja näugatasin. Ei söandanud mõtelda, vaid lasin vihmasajul seda enda eest teha, lasin tal oma pärlikeesõrmil lõhkuda ühe aknaruudu teise järel, lasin tal ööpäevatuil hetkil tuppa libiseda, oma filosoofiat jagama, ja see oli märg filosoofia mu voodinurgis ja joonte lõikepunktides, bioloogia mu keelel ja limaskestil. Tänavad tõusid üles, läbi oma lehelise liha, terashall vihm keerles me ümber, karvad turris, varitsedes. Kogu me elu oli üks suur viga, iseviljastuv eufooria. Kedratud hetked vettisid linade lainetuses, kui meid kohale toimetati, tükk-tükilt rannatu poole.

KAKS INIMEST

Toas istus kaks inimest. Ühel oli isikukoodi viimane number paaris, teisel paaritu. Vaibal oli lahtisi ajalehti, kolm pliiatsit, üks neist must, teine punane ja kolmas roheline. Vanad seintele riputatud päevapildid jutustasid, et ses toas on nii mõnigi lind laulnud, millist nooti keegi, viisi pidades või pidamata. Laual oli veinipudel, kaks klaasi ja taani pornoajakiri. Juhusele ei lootnud keegi, isegi mitte kummut, kuhu olid kuhjatud kahe inimese riided. Paarisnumbriga istus diivanil, jalad laiali, ta vitt oli kui nahkne horisont päikeseloojangul. Paarituga istus kontoritoolil ja rullis oma suguti pealt kummi maha. Oli kevad. Valgus tutistas vaipa, nii et kõõma lendas. Paarisnumbril hakkas palav ja ta andis sest paaritule märku, ajades valge seljaga keele suust välja. Paaritu mõtles, et kas see suust nakkab, tõusis ja avas akna. Väljas kõndis västrik tänavale silmuseid.

VEE HINGUS

Hääled lükkavad randa eemale,
kivid sõrmitsevad su küünarnukke,
toetud kahele maailmale
oma hirmude ristumiskohas
üht neist võid vaid vaadata
teises olla, kannatada.
Kuu tõmbab lained su peale,
sa ei märka mingit muutust,
samad silmad silmitsevad tähti,
raud su kurgul lahustab külma,
suus sul vee hingus.

JALUTUSKÄIGUL

Oksüdeerunud meri imes endasse taevaviile ja sülgas rannule kalu. Tuul keeras end pikkamisi nii kui õhtuhämaras vana unise mära veetav roostes ader. Rinnale sadas tilkhaaval valgust, taevas nõtkus kuu raskusest. Ma olin Sessega koos jalutamas ja keerasin talle võpsikus persse. Ta kiunus natukene ja pistis põgenema. Kuradi lipakas selline! Naabrimees seisis kail ja tõmbas piipu. Kuu krohvis ta soonilist nägu, suits vajus justkui mõtete raskusest allapoole. Vana viipas mu enda juurde. Oli oma mõtetes, pomises, tammus jalalt teisele. "Kuradi raisk," kirus ta, "selle kandi on need rotid ka ära saastanud." Kuuketas oli vasest vermitud, vesi kobas tähemüntide järele, pilliroog painutas end, justkui tahaks oma nägu näha. Vana kopsis piibu kaiserva vastu tühjaks, vees tuhka ei seletanud. Pöörasin otsa kodu poole, mõtisklesin tulemata jätnust ja tulematust.

HONGAD

Vihm oli otsas, taevas oli tüün, juustuks vettinud ja tursunud sealt, kus kõrged hongad tast läbi torkavad, ladvust kuivanud vanad puud, mäeseljandiku takused juuksed, ühe armu hallistunud pealagi, ja mina nende silmapiiril ei jaksanud muud teha kui naerda ja naerda, sest nagu Jaska oli pensukas asja välja ütelnud, olin ma igavene jobu, täielik supilontrus, raisk, minus ei olnud kübetki meest asju lõpuni viima, ja justkui rõhutades oma sõnade sisu, pani ta jalad risti ja peeretas plasttooli kõlakasti sisse nii mis mürises. Oleksin tahtnud kaugemale kõndida, kuid ei jaksanud ja pöördusin teele tagasi, tundus, nagu oleksin lahus kõigest, iseendast, maailmast, isegi maailmaäärest, ainult aegajalt möödus mõni harv auto, justkui tahtes näidata, et liiklus on siiski olemas, kägu valgendas metsaseljandikku, punakas varjund murdus bensiinijaama aknasse, ja puud, vanad, kuivanud puud, kraapisid oma varjudega maad.

TEINE LINN

Vaatan välja, silgud hüplevad kioski katusel,
trammivaguni seljas märga elektrit.

Tõstan käed üles
ja ligi on nii ühed hetked
ja saju silgud ja küsimus, mida küsisid
teises linnas, teise linna ajas:

et kas see sealt ülevalt tuleb see vägi
ja armastus vahest.

GRAVÜÜR

Tuul murendab, vihm söövitab kui hape
tänavaile ja põikteile, tallatud
murule, valgusjooni ja -keeriseid, katustele
silmnäo negatiivid, rõõmukurrud, õnne-
vilksatuse siduma valgust ja vett.

Ja elu graveeritakse linna otsaesisele,
veri on roheline kui kevad, mere moodi
vahutab ja müttab ta ümber maa,
ja mullast tõstab luuvalged liblikad,
kel tiivus kui sära, need elatud päevad.

Ja mu voodi veeres häälte varjud
avanevad ja avaneb naba sõlm,
ja läbi maakihtide, rohelise vaha
ja laava, purunenud vere ja närvide alt
kerkib kui laps: peegellinn, saju gravüür.