Nils-Aslak Valkeapää

Saami keelest Aune Veersalu

 

Maa
Ema
Päike
Ülim

Ja sündis tuli
Vihm sadas
jõeks, järveks
Kiigutas tuul
ohkas meri
Rohetas kivitundur
marutas

Siia
taevasinasse
nappi suvesse
väikelinnud sädistasid
saamid
tuulte puhumised näos

 


 

joigasime
ilutsesime
sädistasime

tegime pesad, kätkid

kivirahnud kiigutasid
ema sülle
küpsesime

 


 

mis mulle seda meelt
linnu meelt

lennata

ja siiski
kui lähen
nii raske jätta kõike neid

ega õhku
jälgegi
rääkima
kuhu olen lennanud
on mind olnudki

 


 

tallan neid kive
rahne

jalatallad
kivide kujuga

ise ka
kivi
mis veereb
häälitseb

 


 

istun maha
jalad ristis
jään vaatama

lükkan sõnad ära
mõtted
mälestused
tunded

et loodus
hääled
lõhnad

otse läbi

 


 

ei meid ole mitte olemaski
me oleme maa-alused
me oleme nähtamatud
meist võib läbi kõndida

ja nad naeravad
kui rääkida
et meie                    kodu, elupaik
et meil ka                õigused
et meie ka               oleme

ega's meid ole ju olemaski

ja sellised
keda ei ole
ei või nõuda
midagi

mitte midagi

 


 

pole ma nii sirge
ega ka kõrge
ja alandlikult paindunud
maani
elutuultes
                   koormate all

ega siis siin,
                          metsapiiril, elupiiril
             paar väändunud
                     kõverdunud

kuis nüüd veel meiegi
võiksime saada hakkama   metsas
mõista nüüd      sõda, sõjaväge
et kuused, pikad sirged jäigad
päikese peidaksid
teised mataksid

siin me
mõned krõnksus põõsad
kui nüüd hingeski püsiks
metsapiiril
elupiiril

 


 

                      joig

               see vaid on
             see tahab kuuldavaks saada


        joig

    see ei ole mina

                                 mina ei pane seda
                            ei pane sõnu


                                          nad vaid tulevad


             joig

                   jõusõnad

sõnad millel on jõud

                  need vaid

         on

       ja kui

               kui
                       joigan

     olen
               vaid
                         rada

              sõnule

          sõnade tee

              ainult

                                                sageli

                                leian end imestamas

                   mis ma siis nüüd
                           miks ma just nii

                                 miks

kõnelen
                      kividega
              ojadega
                 samastun sammaldega
                     hellitan oksi
                         silitan
                             lehti


                     ulgumerega

              joigan

                     lindudega

ühes
            teiste joigajatega


                          MEIE

                       joigame

 


 

peaks vaid meeles pidama
sääski sulastena
kaarnat ka koristajana
Meeles pidama
ei keegi ametita
igaühel oma töö
oma mõte

Elu
hingates kirjutada õhku
sõrmega joonistada vette

 


 

Ja puhus tuul
põhjatuul meretuul
laineid tõstis verd sõudis

puhus tuul soe tuul
valgeid öid pimedaid öid
sooja pehme kuuma sülega
imes
elu sügavusse
unustama kõik
unustama elu ennastki
tundma vaid vere sõudu
lainete ohkamist
soonte täitumist
metsikut verd
metsikuid jõgesid

 


 

miks
miks ka mitte
miks peaks mind mõtlema panema miks,
miks minna, miks tulla, miks meenutada möödunut,
ja kogu aeg otsib mõte uusi radasid homsesse,
uusi tegusid, uusi samme

veepinnal sädeleb välgatleb
lained vaibuvad uniseks liivarannale, päikesepaistele

forellid kalda alla, varjukülge

kumalane õielt õiele
miks ka mitte
miks

 


 

Meel elule ärkab kui päike
kojapuudele paistab
kojakatteid valgustab
ja kiirgab aukudest sisse

suits ehib kiirtevihu teed
ja suitsuaugust paistab
sinine, sinine taevas

Orud avanevad punasinistena
ja sõrmedega saab
korraks
hoida elu serva lähemal

 


 

Sügis
murakalehe peopesal
halla hõbehelmes

 


 

me karjatame maadel mida teame omadeks
me karjatame maadel mida võõrad omistavad
osava jõuga
seadustega

kui ka kisendaks me esiisade hääletu kodumaa
kui ka peidus poleks tunded mis südameis elavad

aga kel jõud sel õigus
ja meilt küsimata
nad kirjutavad seadusi võõras keeles võõras meeles
nende mõtete kohaselt
nende kasuks

valgetel öödel
siiski veel joobun
põdrakellade kõlinast
ega mina ole enam ainult mina
jalad tallavad kive
mida esiisad tallanud
suits me kodade suitsuaukudest tulest
mis põlemas muistsetel tuleasemetel
meel mis kaunistab me elu tegemisi
kaunistusi jatkamas me rahva ehetes
ja põhjapõdrad järgimas rännuteid
mida ürgsed põdrad järginud

ja ma anun päikest
kui jälle oleksid meiega
elu annaksid
hommiku tooksid

 
sisu