Hispaania keelest Hasso Krull
TÜRANNIA
Oh südametu daam, taeva tütar,
palun aita mind sel üksildasel tunnil
ükskõiksusega, mis järsk nagu relv
ja külma unustusvaimuga.
Aeg, täielik otsekui maailmameri
haav, ähmis kui vastne olevus
piirab mu hinge sitket juurt,
järades enesekindluse keset.
Raske tuksatus võngub mu südames
nagu laine kõikidest lainetest,
ning mu meeleheitel pea tõuseb
kuristikkuhüppe ja surma väel.
Miski vaenulik vabiseb mu meeles,
võrsudes samast pisaralättest
otsekui räsitud, kõva taim,
loodud kibedate lehtede ahelana.
ÜKSILDANE HÄRRASMEES
Homoseksuaalsed noormehed ja armunud tüdrukud,
ja pikad lesknaised hullu unetuse vaevas,
ja noored, alles kolmkümmend tundi rasedad prouad,
ja kiimas kassid, kes pimedas mu aeda põikavad,
on otsekui tukslevatest seksuaalsetest austritest kee
ümber minu üksildase residentsi,
otsekui minu hingele määratud vaenlased,
otsekui uneriietes vandenõulased,
kes kokkulepitult vahetavad pikki himukaid suudlusi.
Kiirteküllane suvi juhatab armunute
melanhoolseid ühetaolisi rügemente,
pakse ja kõhnu ja lõbusaid ja kurbi paarikesi:
elegantsete kookospalmide all, kuu ja ookeani kõrval
elavad oma elu kleidid ja püksikesed,
silitustest sahisevad siidsukad
ja naiste rinnad, mis säravad kui silmad.
Väike ametnik, pärast nii paljut,
pärast nädalast tüdimust, öösiti voodis loetud romaane
on viimaks ometi võrgutanud naabrinaise
ja viib ta vaatama viletsaid filme,
kus kangelasteks on varsad või kirglikud printsid,
ja silitab ta pehmetes udemetes jalgu
niiskete ja hõõguvate, sigaretilõhnaliste kätega.
Võrgutaja õhtupoolikud ja abikaasade ööd
ühinevad otsekui linad, mattes mind,
ja pärastlõunased tunnid, mil tudengihärrad
ja tudengipreilid ja preestrid masturbeerivad
ja loomad kepivad avalikult,
ja mesilased lõhnavad verest, ja kärbsed sumisevad ägedalt,
ja onupojad mängivad täditütardega imelikke mänge,
ja arstid jõllitavad vihaselt noorukese patsiendi meest,
ja hommikutunnid, mil professor justkui hajameelselt
täidab oma abielukohuse ja einetab,
ja veel enamgi, abielurikkujad, kes teineteist tõeliselt armastavad
sängides, mis on kõrged ja pikad nagu laevad:
kindlalt ja igavesti on minu ümber
see suur, väänlev ja hingav mets
suurte õitega, mis on nagu suud ja hambad
ja mustade juurtega, millel on küünte ja kingade kuju.
EI OLE UNUSTUST (SONAAT)
Kui minult küsid, kus ma olin,
pean vastama: "Juhtub ikka."
Pean rääkima maamullast, mida tumestavad kivid,
jõest, mis püsides hävineb;
tean vaid asju, mida kaotavad linnud,
mahajäetud merd, või mu nutvat õde.
Miks on nii palju piirkondi, miks tuleb
päeva järel päev? Miks koguneb suhu musta ööd? Miks on surnuid?
Kui minult küsid, kust tulen, pean rääkima katkiste asjadega,
liialt kibestunud köögiriistadega,
suurte, tihti roiskunud loomadega
ja oma vaevatud südamega.
Mälestused pole need, kes juhuslikult kohtusid
ega kahvatu, unustuses uinunud tuvi,
vaid pisarates näod,
kurku pistetud sõrmed,
ja see, mis lehtedelt langeb:
möödunud päevast jäänud hämarus,
päevast, mida toitis meie nukker veri.
Siin on kannikesi, pääsukesi,
kõike, mis meile meeldib ja ilmub
armsatest kulunud kaartidest,
mille ümber käivad aeg ja õrnus.
Kuid ärme tungime nende hammaste taha,
ärme hammustame koorikuid, mida kogub vaikus,
sest mina ei tea, mida vastata:
on nii palju surnuid,
ja nii palju kaldavalle, mida lõhkus punane päike,
ja nii palju päid, mis peksavad laevu,
ja nii palju käsi, mis suudlusi hoidsid,
ja nii palju asju, mida tahan unustada.
SÜGIS TULEB TAGASI
Leinapäev langeb tornikelladelt maha
otsekui hajameelse lesknaise värisev kangas,
see on üks värv, üks unenägu
maapõhja vajunud kirssidest,
see on rahutuna saabuv suitsuhänd,
mis vahetab välja vee ja suudluste värvi.
Ei tea, kas must saadakse aru: kui ülevalt
ligineb öö, kui üksildane luuletaja
kuuleb aknal sügisehobu kappamist
ja ta soonis sahisevad tallatud hirmu lehed,
midagi on taeva kohal, nagu rammusa härja
keel, midagi taeva ja atmosfääri kõhkluses.
Asjad tulevad tagasi oma kohale,
vältimatu advokaat, käed, oliivõli,
pudelid,
kõik elumärgid: ennekõike voodid
täis verist vedelikku,
inimesed jätavad pihtimusi räpastesse kõrvadesse,
salamõrvarid laskuvad treppidest alla,
aga see pole see, vaid üks vana galopp,
vana sügise ratsu, mis väriseb ja kestab.
Vana sügise ratsul on punane habe
ja hirmuvaht katab ta põski,
ja õhk tema taga on ookeanikujuline
ja lõhnab ähmase maakõdu järgi.
Iga päev laskub taevast tuhkjas värv,
mille tuvid peavad laotama üle maa:
köis, mida punuvad unustus ja pisarad,
aeg, mis pikki aastaid tornikellades magas,
ülepea kõik,
vanad koitanud riided, lume tulekut jälgivad naised,
mustad moonid, mille kaemusest alati surrakse,
kõik see langeb neile kätele, mis ma tõstan
keset vihmasadu.
JOSIE BLISS
Hävitatud fotode sinine värv,
kroonlehtede ja rannaskäikude sinine värv,
üks kindel nimi, mis langeb nädalate peale,
lajatab neile terasega ja tapab.
Milline kleit, milline kevad juhtub vastu,
milline käsi kobab lakkamatult rindu, otsi ja algusi?
Silmanähtav ajasuits mõttetult langeb,
mõttetud on aastaajad,
hüvastijätud, kus langeb suits,
etteruttavad sündmused, mis ootavad mõõgaga:
siis äkki midagi on,
otsekui punanahkade ähmis rünnak,
vere horisont võbeleb, midagi on,
miski igatahes kahistab roosipõõsaid.
Silmaripsmete sinine värv, mida lakkus öö,
kristalltähed pilla-palla, naha
ja nuuksuvate ronitaimede fragmendid,
värv, mida jõgi liivasse kaevab, järjepanu lajatades,
sinine, suurte tilkade tekitaja.
Võib-olla jätkan oma eksistentsi tänaval, mida õhk ajab nutma
nõnda pöörase ja tontliku halaga,
et kõik naised hakkavad kandma määrdunud sinist:
mina eksisteerin sel tükeldatud päeval,
eksisteerin seal nagu kivi, kuhu härg peale astus,
nagu tunnistaja, kes igatahes unustati.
Unustuselinnu tiiva sinine värv,
meri on suled täiesti läbi leotanud,
tema lahjenend hape, kahvatu kaaluga laine
jälitab hingesoppidesse kuhjunud asju,
ja suits lajatab mõttetult vastu uksi.
Siin nad ongi, siin nad ongi
läbi tolmu kistud suudlused nukra laeva kõrval,
siin ongi kadunud naeratused, riided, mida klopib üks käsi,
kutsudes koitu:
tundub, et surmasuu ei taha närida meie nägusid,
sõrmi, sõnu, silmi:
siin nad jälle ongi, nagu suured kalad, mis lõpetavad taeva
oma sinise, ähmaselt võitmatu mateeriaga.
WALKING AROUND
Mõnikord tüdinen olemast inimene.
Mõnikord astun sisse rätsepaäridesse ja kinodesse,
olen närtsind, ligipääsmatu, otsekui vildist luik,
kes purjetab päritolu ja põrmu vetel.
Juuksurite lõhn ajab mu haledasti nutma.
Tahan ainult puhata nagu kivid või vill,
tahan ainult mitte näha asutusi ja aedu,
ega kaupu, ega prille, ega lifte.
Mõnikord tüdinen oma jalgadest ja küüntest
ja nahast ja varjust.
Mõnikord tüdinen olemast inimene.
Ometi oleks nii tore
ehmatada notarit lõikeliiliaga
või surmata kõrvakiiluga nunn.
Oleks nii ilus
kõndida mööda tänavaid, roheline nuga käes
ja kisendada seni, kuni külmud surnuks.
Ma ei taha enam olla pimedas üks juur,
ebaleda, sirutuda, lõdiseda unenäo pärast
alla, maa niiskesse sisikonda,
imeda ja mõtelda, süüa iga päev.
Ma ei taha omale nii palju vaevu.
Ma ei taha jätkata juure ja hauana,
ainult maa-alusena, kangestund kooljate
keldrina, kannatuses hääbuvana.
Seepärast lõõmabki esmaspäev nagu petrooleum,
nähes mind tulevat, vanglanägu peas,
ja ulub möödudes otsekui haavatud ratas,
ja jalgadele valu andes tormab öhe.
Ja surub mu teatud nurkadesse, teatud rõsketesse majadesse,
haiglatesse, kus kondid tungivad aknast välja,
teatud kingapoodidesse, kus on äädika hais,
tänavatele, mis on jubedad kui kaljulõhed.
On väävelkollaseid linde ja õudseid sisikondi
kõlkumas ustel majade ees, mida vihkan,
on kohvikannu unustatud valehambaid,
on peegleid,
mis pidanuksid nutma häbi ja hirmu pärast,
igal pool vihmavarje, ja mürke, ja nabasid.
Kõnnin rahuliku meelega, silmade, kingadega,
raevuga, unustusega,
kõnnin, mu teele jääb büroosid ja ortopeediakauplusi,
ja siseõuesid, kus nööri peal ripub pesu:
aluspükse, käterätikuid ja särke, mis nutavad
aeglasi räpaseid pisaraid.
SEKSUAALNE VESI
Üksikute keerlevate tilkadena,
hammaste moodi piiskadena,
marmelaadist ja verest tilkadena,
keerlevate tilkadena
langeb vesi,
otsekui piiskadest mõõk,
otsekui südantlõhestav klaasist jõgi,
langeb hammustades,
sümmeetriatelge pekstes, hingeõmbluste külge kleepudes,
mahajäetud asju purustades, hämarust neelates.
Ta on vaid tuuleiil, nutust veel märjem,
vedelik, higi, nimetu õli,
terav liikumine,
muutudes, tihenedes,
langeb vesi,
aeglaste piiskadena,
oma mere, oma kuiva ookeani poole,
oma veeta laine poole.
Näen avarat suve, ja surmakorinat tulemas aidast,
keldreid, tsikaade,
külasid, stiimuleid,
eluasemeid, tüdrukuid,
nad magavad, käsi südamel,
unenägudes röövlid, tulekahjud,
näen laevu,
näen säsiga puid,
nad on turris nagu marutõves kassid,
näen verd, pistodasid ja naiste sukki,
ja mehekarvu,
näen voodeid, näen koridore, kus kisendab neitsi,
näen tekke ja elundeid ja hotelle.
Näen tasaseid unenägusid,
võtan omaks viimased päevad,
ja samuti päritolud, ja samuti mälestused,
otsekui toore jõuga tõstetud laug
ma aina vaatan.
Ja siis on see hääl:
kontide punane kõlin,
liha liibumine,
ja kollased jalad nagu ühtinud viljapead.
Kuulatan keset suudluste laksumist,
kuulatan julgesti keset hingetõmbeid ja nuukseid.
Olen vaatleja, olen kuulataja,
pool mu hinge on meres ja pool on maa sees,
kahe hingepoolega vaatangi maailma.
Ja isegi kui panen silmad kinni ja katan südame üleni,
näen tumma vee langemist,
tummade piiskadena.
See on nagu süldist orkaan,
nagu millimallikate ja sperma juga.
Näen sogase vikerkaare voolamist.
Näen tema vesi kulgemas üle kontide.
NAITUMISE AINE
Seistes nagu kirsipuu ilma koore ja õiteta,
eriline, tuline, veresoonte ja süljega,
sõrmede ja munanditega,
vaatan kuust ja paberist tüdrukut,
horisontaalset, värisevat ja hingavat ja valevat
ja ta rinnanibusid kui lahutatud numbreid
ja ta jalgade roosilist liitekohta, kus
pilgutab silmi ta ööripsmetes häbe.
Kahvatuna, ülevoolavana
tunnen sõnu vajuvat tagasi kurku,
sõnu kui uppunud lapsi,
ja hoirassaa ja hammastest kasvavad laevad,
ja veed ja laiuskraadid nagu metsatulekahi.
Ja siis panen teda otsekui mõõk või peegel,
ja teen surmani lahti tema kartlikud jalad,
ja hammustan ta kõrvu ja veresooni,
ja ajan ta taanduma, suletud silmi
rammusasse rohelisest seemnest jõkke.
Ujutan ta üle moonide ja välgulöökidega,
haaran teda üleni põlvedega, huultega, nõeltega
sisenen nutva marrasnaha tollidega,
kriminaalse surve ja märgade karvadega.
Ajan ta meeletult põgenema läbi küünte ja oiete,
kuni eimiskini, kuni eikunagini,
keerdudes aeglasse üdisse ja hapnikku,
klammerdudes mälestuste ja põhjuste külge
otsekui üksik käsi, otsekui lõhkine sõrm
viipamas abitu soolaküünega.
Voolaku ta uinudes nahksetel teedel
tuhkhallist kummist ja tuhast maal,
võideldes pussnugade, ja linade, ja sipelgatega,
ja silmadega, mis langevad temasse otsekui surnud,
ja musta mateeria tükkidega, mis libisevad
otsekui pimedad kalad või raskest veest kuulid.
MERREKUKKUNUD KELL
Ruumis on nii palju hämarat valgust
ja nii palju ootamatult kollaseid dimensioone,
sest tuul ei vaibu
ja lehed ei hinga.
On merrevangistatud pühapäev,
põhjaläinud laeva moodi päev,
ajapiisk, mida ründavad soomused
läbipaistva niiskuse metsikutes riietes.
On rõivastesse tõsiselt kogunend kuid,
mida ihkame nuttes nuusutada, kinnisilmi,
ja on ainsasse pimedasse veemärki ladestund
rohelisi aastaid,
on ajajärk, mida pole tabanud sõrmed ega valgus,
hulka auväärsem kui punane lehvik,
hulka vaiksem kui väljakaevatud jalg,
on hajunud päevade naitumisiga
nukras hauas, kust kalad ujuvad läbi.
Aja kroonlehed kukuvad mõõtmatult
justkui hulkuvad, taeva moodi vihmavarjud,
need kasvavad ümberringi, haruharva
on näha mõnd tornikella,
üleujutatud roosi, meduusi, pikka
rebenenud tuksatust:
aga mitte see, vaid miski, mis vaevalt puutub ja rikub,
üks ähmane jälg, hääleta ja lindudeta,
lõhnade ja liikide hajumine.
See kell, mis vedeles väljal sambla peal
ja lõi vastu puusa elektrilise vormiga,
sööstab katkise ja haavatuna õudsete vete alla,
mis voogavad ja tukslevad keskhoovuste jõul.
TAEVAUPPUNU
Liblikakangas, puude otsas
rippuvad riided,
uppund taevasse, triivind
tuultes ja vihmades, üksi, üksi, lagunemata,
juuksed ja kleit ribadeks rebitud,
keskmed õhu käes roostetand.
Liikumatuna talud
talve himukat nõela,
tigeda jõevee kiusu. Taevane
vari, ööst murtud
tuvideoks keset surnud lilli:
seisatan ja kannatan,
kui aeglase pakaselise häälena
levitad oma vetepekstud hõõgumist.
sisu