
Mina Loy

Inglise keelest Kadri Kosk

TÕHUS ABIELU EHK ÜKSLUINE JUTUSTUS GINAST JA MIOVANNIST
Uks oli absurdne
Kuid läbitav
Nad käisid sealt iga päev
Selline ava
Gina ja Miovanni
jumal teab kes nad olid
Nemad teadsid
neile oli see tähtis
Need kes nad olid
Nad olid nemad ise
Kehaliselt
transtsendentaalselt
järjestikku
siduvalt
ja nad olid õige
terviklikud
Õhtul vaatasid nad välja oma kahest aknast
Miovanni oma raamatukogu aknast
Gina köögi aknast
Keset mehe potte ja panne
Kus Miovanni teda nii lahkelt hoidis
Kus ta nii arukalt talitas
Potid ja Pannid
neis ta toitu valmistas
Erinevaid hõrgutisi
Öeldakse
et õnnelikud naised on ebamaised
Seega võiksime ta siinkohal unustada
Naisena
Kuid ta oli enamat
Teke
vaste
Mehe reaktsiooni õhutaja
Kombatavast transtsendentseni
Giovanni fantaasiat leevendav ärritaja
Ginast oli kasu
Kasulikuna
rahulolevalt teadlik
Empüreumis õitses
Kust ükski hästi paari heitnud naine ei naase
Pühapäeviti
elutoas soe valgus
Kruusateelt
võis igaüks näha
valgel seinal
Kumavat kaksikpilti
Madonna
krinoliinis
mees
kleidivoltides varjul
Hõissa tema sinisele ja punasele
Tema tasastele silmalaugudele
Tema säravale naeratusele
Pimm-pomm
ütles kell
Miovanni
hüüdis Gina
Kas sa oskaksid öelda
millal on õhtusöögiks paras aeg
Pähh
ütles Miovanni
mina olen
Väljaspool aega ja ruumi
Kannatlikkus ütles Gina
on iseloomuomadus
Ja ta õppis
sündsalt nauditavat rooga
pakkuma
iga kell
Mida oli Miovanni arvanud oma egost
Raamatukogus
Mille üle oli Gina pead vaevanud
kesk potte ja panne
Nad üksteiselt eal ei küsinud
Nii nad
tarkpead
oma eined rahus söövad
Millest see rahu koosnes
Jääb teadmata
Vaid et tema oli väga tähtsalt mees
Tema aga tähtsusetult naine kes mõistis
Ja sai aru
mis see on
Kummalegi
mehe iseolemine
teistele
nende eripärad
piiramatule vallutusele
anastatutele
nende vabadus
Mehele tema töö
Naisele tema armastus
Mahlased eined
ja juhukallistused
Olgu nii


Aga harva ju on
Kui Miovanni üksi pimedas mõtles
Arvas Gina et sisse kiigates
näeks ta
Mehe vaimu asupaigas
kiirgavat
valguskera
Ust ei teinud ta kunagi lahti
Kartes pimestamist
Või koguni
Et ta ei näeks
mitte midagi
Kui mees mõtles
Kõlkus tema akna peal
Tähesadu igatsedes
Ja kui üks täht langes
Soovis ta
et Miovanni
Teda hommegi armastaks
Ja kuna Miovanni
Ei pannud seda kunagi tähele
Siis armastaski
Gina oli naine
Kes tahtis kõike
Olla naisena kõik
Kõik igati korraga
Päeviti erinev
Miovanni tundis teda alati
Ta oli Gina
Gina kes oma kõikuvate püüdlustega
Lisas monogaamiale
Muutlikku järjekindlust
Ootamatut tabamatust
Miovanni jäi
Suurejooneliselt samaks
Samaks Miovanniks
Muutunuks mees
Oleks Gina maailm lakanud
Pöörlemisteljeta Gina
Kahanenuks täieliku vaibumiseni
Hommikuti
Külmi kristalle
Pühendunud sõrmede vahelt pillas
Sahhariini
tema tassi
Ja turul käis
Korviga
Mida punane flanellõis ehtis
Kui ta oli laisk
Piimaarvele luuletuse kirjutas
Esimene salm
Tere hommikust
Teine
Head ööd
Seda polnud raske
Pähe õppida
Valge puitlaua küürimislõhn
Lõikelaua
võidunud puhtus
Värvilised köögiviljad
Kaemuslikult kvaliteetne jahu
Söe prõksuvad sädemed õlglehviku tuules
Seisid ühes reas ta jultunud õnnehetkedega
Gina Maailma nunnu lihtsus
Kus ringid olid üksnes ümmargused


Ei ainustki pahet.
(Lugu katkes, kui avastasin, et inspiratsiooniks andnud majas elav naine osutus hulluks. – Forte dei Marmi)
LAULUD JOANNESELE
I
Kujutelmade kudu
väärtusi ummistamas
Eros-Orika
rõõsa koon
Siblimas erootilist risu
"Elasid kord"
Limaskestas
maha joostud sarvede vahelt
Kisub välja umbrohu
valge ja tähetipmise
Oleksin silm säraküünlas
Igavik ilutulestikus
Konstellatsioonid ookeanis
Kelle jõgede voog
Pole värskem kui süljenire
Need siin on kahtlased kandid
Pean elama oma laternas
Ülevat värelust pügama
Süütuna
kogemusevärvi



Klaasi karjetest
II



Nahksesse pauna
Pakitud
Kergemeelne duaalsus
Kogu mu viljatute impulsside kogum
Vormilt kui mees
Vaid tähelepanelike argise vulgaarsuse silmis
Pigem kui kellavärk
Vastu aega maha jooksmas
Ma ei suuda sammu pidada
Mu sõrmeotsad on tuimad su juuste kulutamisest
Jumala uksematt


Su vaimu lävel
III
Oleksime paaritunud
Sängi määratud hetke ainuõiguses
Või ilmalikul armulaual
Teineteist ihuga kostitanud
Seal kus vein voolab juhuslikele huultele
Oleksime ilmale toonud liblika
Kel päevauudised
Verega tiivule trükitud
IV
Kord palkonil
Tähislagi
võlvus üle kujuteldamatu pere
Linnukujulised abordid
Kel inimkõrid
Ja Tarkuse silmad
Kes kandsid punaseid lambivarju kleite
Ja villaseid juukseid
Üks kandis last
Polsterdatud linas
Siidlindiga
Hanetiivule seotud
Kuid võikad varjud –
Oleksin elanud
Kesk nende tontlikku mööblit
Õpetamaks neid avaldama mulle oma saladused
Enne kui taipasin
– Sigitis viimseni välja pühitud
V
Kesköö tühjendab tänavad
Kõigest peale meie
Kolme
Kõhklen milline võiks olla tagasitee

Vasakul poiss
– Üks tiib vihmas pestud
Teine ei saa enam iial puhtaks –
Tõmbab uksekelli et meenutada
Neile kel õdus

Paremal pühapaistes askeet

Kondab majades
Sondeerib haavu hingede tarvis
– Vaesed kuumas vees pesta ei saa –
Ja ma ei tea kuhu pöörata
Kuna sina oled naasnud endani – esimesena
VI
Tunnen Niiditõmbajat intiimselt
Ja kui ei oleks inimesi
Kellel sa hoiad ühte silma
Võiksid sa mulle ausalt otsa vaadata
Ja Aeg keerataks tagasi
VII
Mu jalapaar
Müksab kivisillutist
Mis on järel su sammudest
Tuul täidab mu kopsud ja sõõrmed
Valgete tänavate räpaga
Elule aidatud linnud
Pikendavad lendu öhe
Ja nad ei jõua iial – – – – – – –
VIII
Olen küünlalõppude armukade laohoone
Mis süütas su nooreohtu õpihimu
– – – – – – – – – – – – – – – – –
Jumala silmade taga
Võib olla
Teisigi tulesid
IX
Kui tõstsime
Oma silmalaud Armastusele
Värviliste häälte
Ja naerva mee
Kosmosele
Ja seemnerakk
Mittemillegi südamikus
Kuu piimas
X
Sulgpall süstikuna edasi-tagasi, sisse-välja
Tilluke roosa lemb
Ja suled on laotunud
XI
Kallim
su jalge ees
On me Universum
Vaid
Jumetu sibul
Millelt eemaldad
Kihi järel kihi

Jättes
Äreva aroomi
Ümbritsema oma rahutuid käsi
XII
Hääled murduvad kire ahelais
Iha
Kahtlus
Mees
Naine
Lahenevad niiskes veresaunas
Ihust ihu
Ammutab lahutamatu naudingu
Suudlustega hingetõmbeid
püüdes
On's tõsi
Et olen su eraldanud
Oled väliselt kristalliseerunud oma rikkumatuses
Kõigest
rahvahulga tõuklemine
Õpetas mulle lahkelt elama ja jagama
Või oled sina
Vaid teine pool
Ego paratamatusest
Ebakõla pealiskaudse hääle
Ja kaduva hingeõhu kõmina saatel
Nuhtled uhkust kaastundega
XIII
Tule mu juurde
Pean sulle midagi
Ütlema
ja ma ei saa öelda
Midagi mis võtab kuju
Midagi millel on uus nimi
Uus dimensioon
Uus kasutus
Uus illusioon
Seda on õhus
Ja sinu silmades
Midagi säravat
Midagi üksnes sulle


Midagi mida mina ei või näha
See on mu kõrvus
Midagi väga kõlavat
Midagi mida sina ei või kuulda


Midagi üksnes mulle
Olgem ülimalt armukadedad
Ülimalt kahtlased
Ülimalt konservatiivsed
Ülimalt julmad
Või lõpetaks püüdluste rüsina
Võtaks rikkumata egod fookusest
Seal, kus kaks-kolm on ühte sulanud
Saab neist jumal
– – – – – – – – –
Jah muidugi
Hoia minust eemale
Palun anna mulle üks tõuge
Ära lase mul sind mõista
Ära saa must aru
Või me paiskuksime ühte
Kui personaalsuse minetanud
Identsed
Pimestavasse Nirvaanasse
Mina sina – sina – mina
XIV
Täna
Igavene mööduv ilmne
märkamatu
Sinule
Toon enda tärkava süütuse
– Hetkeks
Pole armastust ega
toda teist
Vaid süüdatud kehade jõud
Üksteiselt sädemeid maha pildudes
Kaoses
XV
Harva
Püüdes võita armastust
Jagas Fantaasia nad välja jumalatena
Kaks-kolm meest
paistsid vaid inimestena
Kuid sina üksi
Ilmselt
Üliinimene
Pidin jääma kinni su jampsiva inimlikkuse
Armetusse keerdu

Et sind kõige enam armastada
XIV
Oleksime elanud koos
Arno tähtedes
Või läinud mere põhja õuna vargile
Või mänginud
Peitust armastuses ja ämblikuvõrkudes
Ja unelaulu plekktrummil
Ja
rääkinud kuni ei oleks olnud enam ühtki keelt
Millega rääkida
Ja ei oleks teadnud midagi paremat
XVII
Ma ei hooli
Kuhu mööbli jalgade jalad jalutavad
Või mis on varjul varjudes, kus nad sammuvad
Või mis vaataks mind
Kui luugid poleks kinni
Punane
soe värv lahinguväljal
Raske mu põlvedel justkui päevatekk
Loenda vastu
Loendasin
rätiku narmaid
Kuni kaks neist klammerdusid ühte
Ja lasid ruutjal ruumil kaduda
Ümarast vaakumist
Mis paisub mu hingetõmbega
XVIII
Mäe irdumine
Mäest
Kaugus
Tähest täheni
Öös tärkav
Elekter
XIX
Ei midagi nii alalhoidlikku
Kui kõhe klammerduv
kiri Q H U-lt
Selge joonega
Hingeandev
Õietolmulõhnaline
Avarus
Valge rahuldusest
Kõnelev
Joodav
Läbi sõrmede
Jooksev vesi
Rohukõrred
Kasvavad
Et eksitada
Jaanimardikate
Õhukadrilli
Teineteiselt
Põrkudes
Uuesti liitudes
Valguse
Taastabatud tuikeis
Ka sinus
Oli tollal
Midagi
Roheliselt särava jaaniussi sarnast
– – – – – – – – – – – – – – – – – –
Siiski vaikselt
Vettisid
Vihmas su kiired
XX
Las Rõõm minna tröösti tiivul
Lehvitama neile keda huvitab
XXI
Talletan öid su ligi
Rasked uinunud lillede painajaist
– – – – – – – – – – – – – – – –
Sean virna südapäevad
Mis kähardunud
Päikese
Südapärlini
XXII
Kõiksugu roheline kasvab
Salatid
Seikleja mõistuslikuks
Uuestisünniks
Mägede
Kuppel kubudel
Päikesepaistel rullumas
Ja meelespea meelitused
Mu tobukeste kingade all
Murdumas
Lähen sinuta
Häbi tundmata
Nii nagu
Asjad lähevad
XXIII
Naer peitub lahenduses
Sire silmis
Suguküpsete teostuste
Lootusetud tõotused
Roiskuvad
Taastuva kuu sunnil
Pleekivad
Puhasvalges
Õeluse valus
XXIV
Leviv tõde Minust
Leidnud lõpu
Laastavais
Pisarais
Väiksed kired ja kirkused
Ja hardad valed
Segipaisatud
Sinu tänavanurga naeratuse
Nurjatu kibedusega
XXV
Me ripsmetesse sekkub
Arnot lakkuv
Väike roosa
Koidu keel
– – – – –
See paneb meid keerlema
Ringiratast
Ikka kiiremini
Ja muutume masinateks
Kuni päike
Sadestub säramisse
Sulatab mõned meist
Põhjatuteks laegasteks
On kirelaine soojas
Tüdinud
Mõned üksikud meist
Kahanevad jahedate lagendike mõõtu
Lõigates me jalgealust
Oma terassilmadega
XXVI
Me lõigutud silmist
Tühiseid tujukusi valgub
Läheneme
Loodusele
– – – tollele raevunud pornograafia meistrile
XXVII
Tuum
Tühjus
Mõeldamatu mõiste
Elutu rahu
Võidusõidu käed
Kukuvad jäiga
Plastiku küljest
Me üürikese
Ühtelangemise rahulolud
Osavõtmatus Paljust
Tõi endaga kaasa – – –
MITTEMILLEGI
Mees ja naine jäid
Jalgu
Sellal kui Lahendamatu
Hõõrus oma silmi meie
Igapäevaste surmadega
XXVIII
Astmed lähevad üles lõputult
Ja nad on valged
Ja esimene aste
on viimane valge
Lõputult
Värvilised
lõpud
Sulanud
mu
Ilmumise
Sünteetilisse
Puhtusse
Olen põlenud kaunis valgeks
Su päikese klimakteeriumis
Ja tahtmised ja sõnad
kõik valged
Ja otsatust monotoonsusest
Nõretavad
Valge
kus pole midagi näha
Kuid valge rätik
Pühib sirava higi
– Udu tõuseb elavatelt –
Sinu kahvatult kehalt
Ja mind katab
Sinu Uue Päeva
Valge koit
Mõeldamatu
kõik see valge seal
– – – – – on suits sinu majast
XXIX
Evolutsioon
heitlemas
Soolise võrdõiguslikkusega
Sarnasuse kena
Valearvestus
Ebaloomulik selektsioon
Sigitada sääraseid poegi ja tütreid
Kes teineteist
Kuupaistel
Mõistmatute krüptonüümidega salvavad
Anna neile võimalus kangelt karjuda
Hellalt hüüda
Või homofoonilisteks luksatusteks
Seada naeru
Las peavad pisaraid
Lumehelbeiks või siirupiks
Või milleks iganes
Peale selgroogu anuvate
Inimlike puuduste
Olgu kohtumine pöördeks
Vastandlikele
Ja kadugu
selgus
Mis iganes
Välja arvatud
Ühe võrgutamine
Teise
Lihtsaks rõõmuks
Las põrkuvad kokku
Raputavas orgasims
Välja oma tundmatusest
Pigem veelgi suurem
Eristumine
Kui näha
Iseend moondumas
Võõra mina sees närbumas
XXX
Mõnes
Sünnieelses plagiaadis
Said looted selgeks
Trikid
– – – – – –
Arhetüüpselt pantomiimilt
Õppisid emotsioone
silmusesse püüdma
– – – – – –
Pimedate silmade tarvis
Mille järgi Loodus meid tunneb
Ja enamus Loodust
on roheline
– – – – – – – – – – –
Mis küll garanteeriks
Ürgvormi
Millest me
Oma suveniireetika
Vusserdame
– – – – – – – – – – –
XXXI
Ühe tüütuse
Ristilöömine
Kes nii igatseb
Sekkuda
Sinu iseteadliku isolatsiooni
Intiimsustesse
Illegaalsest egost
Koorunu
Ristilöömine
Su karüatiidse idee
Tasakaalul
Ristilöömine
Rusudes käed
Nimetisjäsemed
Vaakumis
Katkematuks langemiseks
XXXII
Kuu on külm
Joannes
Seal kus Vahemeri – – – –
XXXIII
Kirenarr – – –
Su professorile omase puuduse kõrval
Protoplasma raevutsemas vihahoos
Meid arendas – – – – – –
XXXIV
Armastus – – – silmapaistvaim literaat
OO PÕRGU
Puhastada kevadsula
Me esivanemate ekskremendist
Ja matta alateadvuse arhiivid
Puutumata lillede alla
Tõepoolest–
Oleme varjatud ava lõpmatusse
Tavade räbalais lämbume
Jumalannad ja Noored jumalad
Päikese teljel
Nooruse pühadust embavad.
MEHHIKO KÕRB
Veduri röhitav kummitusulg
lõgiseva puusaba kannul
d˛ässbändi päikeseloojangusse kaob . . . .
Mägede read
metsiku üksinduse tipud
kuuma võõramaa taeva all
Põuaste aedviljasantide
kõrbenud survel
pakatab maa
köntsõrmsed kaktused
ja küürakad palmipuud
ehatuhka nuhtlevad . . . .
POE
lüüriline surmaeliksiir
kuu kedratud öödel
su liivakella armude vibalaid hingi



palsameerib
jääbaldahiinile
poeesia koolnute tarvis
roose ja virmalisi
sätib
seal kus jäätanud ööbikud astelpõõsa käikudes



matuseriitusi laulavad
JOYCE'I ULYSSES
Normaalne Koletis
Rohelises Saharas laulab
Hääl ja sisikond
Jumala laadi
neis lüürilistes põrgutes
keldi lärmi löövad
Läbimõeldud muusikate
orkaanid
tsenseerimata vilja lõikavad
Elavate
kõnelev teadvus
keeltevoogu kallab
Eakad vestjad
Ihu ja Vaim
on keeletud – – – – – –
Fallos
vaimu läbistab
Iiri tulede
Fööniks
Õhtumaad valgustab
Iirimaa tiivul
deemonlik
Olümpose proosa lehvleb
ja keldi hõngu
impeeriumi Roosi
pilkab
– sadistlik ema
Inglismaa
Erinit embab –
Kohal
meteoorse väljendi
meister
Sõna saanud lihaks
Ja erudeeritud kihvadega
iseendast toitub
Emaihu verev
enesevaatlus
Juudamaa
Don Juan
palverännakul
Libiidosse
Press – – – –
mõistusele
hällilaulu nurrub
Kapital-Kristus
saatuse veel rikkumata liigkasuvõtjaid
nuhtleb
– augu ja nurga templeis
Ja hinge kuulutused
vaimuliku loomaaia väraval ripuvad
Tiine päev
üle Paabeli torni
kraaksuvaid elukaid
ilmale kannab
Taevalik kaubamaja
väljaheitja-uuestilooja
Joyce
seal oma hiigelreflektoriga
varjatule sähvib – – – –
GERTRUDE STEIN
sõnavara-
labori
Curie'na
purustas ta
fraasideks hangunud
teadvuse-
lasti
eraldamaks
sõnaraadiumi
AJAPOMM
Praegune
hetk
on
plahvatus
,
minevik
ja tulevik
rebenevad
lahku
jättes
need kartmatud kaabakad
,
varemed
,
tundmatu koidiku
tunnimehed
ennete
saju
alla
.
Vaid
surma
hetkeline
jõllis
pilk
põgusa
impulsi
kinnistab
.
VÕIDU MÄRK
Aiapuu vilus
mundreis naised
võtavad teejoomiseks istet
ja leiavad
suhkru sisse kukkunud
tuvi sule.

sisu