H. D.

Inglise keelest Kadri Kosk

MERIROOS


Roos, kalk roos,
räsitud, ja kübeke kroonlehti,
armetu õis, kõhetu,
harvad lehed,

hinnatum
kui vesiroos,
varrel ainus –
vooluga kaasa lähed.

Kängus, väikese lehega,
oled liivale pillatud,
kerkimas
rabedal liival,
mis tuules kihutab.

Kas saab vürtsroosist
nõrguda aroomi nii teravat,
leheks tardunut?

---

MERIMOONID


Merevaigust kest
kuldsooniline,
vili liival
viljakuse märki kannab,

aare
mägimändide ligi pillatud,
pangale pleekima jäetud:

su vars juured ajanud
kesk märga klibu
ja merest uhutud risu
ja teokarbipuru
ja poolikuid merikarpe.

Kaunis, pärani,
leegitsev leht,
mis heinamaa küll annab
lehti nii lõhnavaid
kui on sinu kirgas leht?

---

MERIKANNIKE


Valge kannike
lõhnaval varrel,
merikannike
ahhaathabras,
kõigi tuultega silmitsi,
kesk murtud teokarpe
liivamadalal.

Suuremad sinised kannikesed
künkal võbelevad,
kuid, kes vahetaks nad,
kes vahetaks nad
ainsa valge vastu?

Kannike,
su haare õrn
liivakünka veerel,
valgust siiski näed –
härma täheleek raamib.

---

PIRNIPUU


Hõbetolm
maast kerkinud,
kõrgemale kui ulatun
oled sa tõusnud,
Oo hõbe,
kõrgemale kui ulatun
me ette üüratu külluse laotad;

ükski õis eal pole avanud
valget lehte nii vankumatut,
ükski õis eal pole lõiganud hõbedat
nii haruldast;

Oo valge pirn,
tihedad õietupsud
su okstel
suve ja küpseid vilju
oma purpursüdameis kannavad.

---

BASSEIN


Oled sa elus?
Puudutan sind.
Värised kui merekala
Katan su oma võrguga.
Kes sa oled – köidetu?




sisu