Inglise keelest Henrik Sova
SÕNAD
Kirved,
Mille hoopidest mets kaigub,
Ja kajad!
Kajad rändavad
Keskelt eemale nagu hobused.
Elumahl
Voolab pisaratena, nagu
Püüaks vesi
Taastada oma peegeldust
Kivist
Mis langeb ja muutub
Valgeks pealuuks,
Mille vohav umbrohi endasse ahmib.
Aastaid hiljem
Ma kohtan neid teel –
Kuivad ja ratsanikuta sõnad,
Väsimatud kabjalöögid.
Samal ajal kui
Piiritletud tähed veekogu põhjast
Valitsevad elu.
HOMMIKULAUL
Armastus seadis sind teele nagu suure kuldkäekella.
Ämmaemand laksas vastu su jalataldu ja su alasti kisa
Leidis oma koha algosakeste seas.
Meie kõmisevad hääled ülistavad su saabumist. Uus kuju.
Sinu alastiolek tuulises muuseumis
Varjutab me turvalisuse. Seisame su ümber tühjal pilgul nagu müürid.
Mina pole su ema
Rohkem kui pilv, mis nõrutab endast peegli, et heiastada iseenda aeglast
Hajumist tuulte meelevallas.
Öö läbi võbeleb sinu liblikahingus
Närbunud roosade rooside keskel. Ma ärkan, et kuulata,
Kuidas mu kõrvus liigub kauge meri.
Üksainus vääksatus, ja ma ronin voodist välja, rinnad täis piima ja õitsev
Oma viktoriaanlikus öösärgis.
Su avanev suu on puhas nagu kassil. Aknaruut
Valgeneb ja neelab oma tuhmuvad tähed. Ja nüüd sa proovid
Kõiki noote, mida oskad;
Selged vokaalid kerkivad nagu õhupallid.
SURM & CO
Kaks, muidugi on neid seal kaks.
See näib nüüd täiesti loomulik –
Üks ei vaata kunagi üles, ta silmad on pungis
Ja laud nagu Blake'il.
Ta esitleb
Oma sünnimärke, mis on tema kaubamärgid –
Vee põletusarm,
Kondori
Rohekas vaserooste.
Mina olen punane liha. Tema nokk
Naksab mööda: ma ei kuulu veel talle.
Ta räägib mulle, kui halvasti ma pildistan.
Ta räägib mulle, kui armsad
Näevad välja beebid haigla
Külmkambris, lihtne
Pitsäärisega kaelus,
Seejärel nende surirüüde
Joonia stiilis kannelüürid
Ja siis kaks väikest jalga.
Ta ei naerata ega suitseta.
Teine naeratab ja suitsetab,
Pikkade juubeldavate juustega.
Oma säravat kliitorit hõõruv
Värdjas.
Tahab, et teda armastataks.
Ma ei lase ennast häirida.
Pakane loob lille,
Kaste loob tähe,
Surmatund,
Surmatund.
Keegi on leidnud oma lõpu.
VANATÜDRUK
Nüüd siis seesama tüdruk
Ühel pidulikul jalutuskäigul aprillis
Oma kõige uuema kosilasega
Leidis end äkki talumatult ehmununa
Lindude korrapäratust kädinast
Ja lehtede prügist.
Sellest möllust vaevatuna
Vaatles ta oma kallima käsi lõhkumas õhku,
Mehe ekslevat ebaühtlast kõnnakut
Läbi sõnajalgade ja lillede lopsaka tihniku.
Tüdruku meelest olid sassis kroonlehed . . .
Üldse kogu aastaaeg oli lohakas!
Kuidas ta küll igatses talve –
Piinlikult karmi oma
Valge ja musta, jää ja kivi
Korrapäras, kus igal tundmusel on piirid,
Ja südame jäist vaoshoitust,
Täpset nagu lumehelves.
Aga siin paiskab
Taltsutamatu vohamine tema viis kuningannalikku meelt
Labasesse kirevusse –
Reetmine, mida ta ei pea taluma. Las idioodid
Tuiguvad peadpööritavalt hullumeelses kevades:
Ta tõmbus kombekalt tagasi.
Ja oma maja ümber,
Vastu märatsevat loodust,
Seadis ta sellise okastraataia ja tõkke,
Mida ühelgi mässumeelsel mehel pole lootustki murda
Ei needuste, rusikate, ähvarduste
Ega ka mitte armastusega.
MISS DRAKE LÄHEB ÕHTUSÖÖGILE
Need väljapeetud rituaalid,
Millega peidetakse
Puunikerdustega lauajalgade ja toolileenide kurjus,
Pole algajalikud.
Uus naine haigemajas
Kannab lillat, astub ettevaatlikult
Oma mahapillatud munakoorte ja õrnade koolibride
Salajaste kombinatsioonide vahel.
Astub nagu kahvatu hiir
Sajalehiste kibuvitsade keskel,
Mis avavad aeglaselt oma udemetega kroonlehti,
Et teda alla neelata
Ja vaibamustrisse kaotada.
Linnusilmalise kõõrdpilguga
Märkab ta õigel ajal,
Et põrandalaudu kirjavad ohtlikud okkad,
Mis kavaldavad üle laudade sirgjoonelise plaani;
Ja nüüd läbib ta varitseval ilmel
Purunenud klaasi kildude
Pimestava kiirguse
Ja siseneb hinge kinni pidades,
Uimasust maha surudes ja kokkupigistatud huultega,
Sukkpükstes jalgu
Hoolikalt teineteise järel tippides
Patsientide söögisaali
Vaiksesse leitsakusse.
HÄRDAMEELNE
Higine, verehaardes soniv neitsi
Neab nõiamoori meelevallaga
Häbiposti kuumehe,
Oma mõradeta munas haokubu kandva vennikese:
Teda hautakse vaaditäies punaveinis, mida ta ahnelt rüüpab –
Ta valitseb seda, nabanööriga aheldatud kuningas.
Nõelapistetud naha hinnaga
Haaravad kalasabalised õed tema mõlemast valgest jalast.
LAHUSTUNUD
Udune päev: tuhm päev
ma ootan
käed rüpes
piimaautot
ühe kõrvaga kass
lakub oma halli käppa
ja väljas põleb
kivisöelõke, madalal hekil on lehed
üsna kollaseks muutunud
tühjad pudelid aknalaual
on kaetud piimakirmega
ei kiirga hiilgust
mu naabri roosipõõsa
ühe kaardus rohelise varre küljes
värelevad kaks veepiiska
oo looka tõmmatud okkaline vibu
kass paljastab oma küüned
maailm pöördub
täna
täna ma ei
vabasta oma kahtteist mustakuuelist vaatlejat lummusest
ega suru oma rusikat
tuule irvitusse.
SA OLED
Klounilik, nii õnnelik kui oskad,
Jalad taevatähtedeni ja kuu-kolbaline,
Lõpustega nagu kala. Eluterve,
Põlates ära vanamoodsa stiili.
Iseendasse mähitud nagu niidirull,
Öökullina oma pimedust traalimas.
Tumm nagu kaalikas Iseseisvus-
Päevast esimese aprillini,
Oo lahtikäiv diivan-voodi, mu väike pätsike.
Ähmane nagu udu ja oodatud nagu hommikune ajaleht,
Kaugemal kui Austraalia.
Vimmas turjaga Atlas, meie palju-reisinud krevett
Kokku liibunud nagu õienupp ja kodune
Nagu kilu marinaadis.
Pangetäis sillerdavaid angerjaid.
Hüplev nagu mehhiko piimalille seeme.
Täpne nagu õigesti kokku liidetud summa.
Uus lehekülg, millel on sinu enda nägu.
ÖINE VAHETUS
See polnud tuksuv süda,
See summutatud kõmin, see kõlksumine
Kaugel eemal, see polnud veri
Palavikuliselt ja pealetükkivalt
Õhtuti kõrvus kohisemas.
Heli tuli väljastpoolt:
Metalsed plahvatused,
Mis on nendes tardunud agulites
Ilmselt loomulikud, nii et need
Ei jahmatanud kedagi, kuigi lööklained
Panid maa vappuma.
Need kõmakad tungisid minus üha sügavamale,
Kuni lõpuks tuli nende allikas ilmsiks
Ja paiskas segi ennatlikud oletused:
Peatänava akende taha peidetud
Hõbedatehas, tohutud
Vasarad vinnatakse üles, hammasrattad pöörlevad,
Peatuvad ja lasevad langeda
Püstloodis tonni jagu metalli ja puitu;
Üdini tungiv kõmakas. Valgetes maikades
Mehed on ringis ja hooldavad
Vahetpidamata neid õliseid masinaid,
Hooldavad vahetpidamata, tuim
Vääramatu tegelikkus.
sisu