Rainer Maria Rilke

Saksa keelest Paul Kuuse

SONETID ORPHEUSELE


I


Seal kasvas puu. Oo ülendus nii puhas!
Oo Orpheus laulab! Ülev puu, mis kõrvu puutus!
Ning vaikis kõik. Kuid ka ses vaikimise tuhas
sai teoks uus algus, märguand ja muutus.

Kui tummad loomad metsast tasapisi
veel selgeist asemeist ja pesist tulla said,
siis selgus, et ei vaikind endamisi
nad kavalusest ega hirmust, vaid

kuulmisest. Möirged, karjed, kaja
näis südameis neil väikseks hanguvat.
Kus vaevu oli hütt neil vastuvõtuks,

või sünge varjupaik, kus sissetõtuks
on uks, mil tugipostid vanguvad, –
seal lõid sa neile kõrvu templimaja.



II


Peaaegu tüdruk oli ta ja virgus
sest laulmise ja lüüra õnnest helgest,
ja säras läbi kevadloorist selgest,
ning minu kõrvus tema ase sirgus.

Ta magas mus. Kõik oli tema uni:
puud, mida olen imetlend ning need
kõik tuntud kaugused ja aasateed,
see imestus, mis tabas mind veel kuni

maailmast und ta nägi. Laulev jumal, praegu
kuis tegid, et ei soovi olla ärkvel
ta? Näe, ta magab – ärkvel vaid üks viiv.

Kus on ta surm! Oo enne ütle veel motiiv,
kui sinu laul ei ole enam tärkvel.–
Kust nõrgub must ta välja? . . .Tüdruk veel peaaegu . . .



III


Vaid Jumal suudab nii. Kuis aga järele
saab kitsal lüüral talle keegi jalutada?
Ta meel on lõhestund. Kus koos kaks hingerada,
Apollo silmil templit seal ei värele.

Laul, nagu õpetad, ei iha olla saa,
ei lõplikultki saavutatu püüd;
sest laul on elu. Jumalale kergem nüüd.
Kuid millal oleme me? Millal muudab ta

me olemise järgi maa ja tähed?
Nii pole, poiss, et armastad, kui häälelõng
ka suu sul avab ja sa laulma lähed.

See kaob. Sa unusta, et laul sul kõlas suul.
Tões laulmisel on hoopis teine hõng.
Eimiski hõng. Vaid puhang Loojas. Tuul.



IV


Oo te õrnad kõik, astuge vahel
sesse õhku, mis teist ei mõtle enam,
las poolitub ta teie põsel kahel,
te taga ta väriseb, taasliidetud ja kenam.

Oo te õndsad ja õnnelikud kõik koos,
kes paistate kui südamete algus.
Vibude nooled ja nooled need lennuhoos,
ikka hiilgab te nutetud naeru valgus.

Ärgu kannatust kartku te pered,
raskus maa kaalule tagasi andke.
Rasked on mäed ja rasked on mered.

Puud, mis külvates on lapsed, nende rõhud
liig raskeks said – ärge teie neid kandke.
Aga need ruumid . . . aga need õhud . . .



V


Ausammast ärge püstitage. Roos
las heldena siis õitseb iga aasta.
Sest Orpheus on see. Tema metamorfoos
neis kõigis. Meie end ei vaeva ega laasta

nüüd teistega. Sest lõplikuks ja jäävaks
on laulev Orpheus see. Ta tuleb kord ja kaob.
Kas pole juba palju see, kui mõneks päevaks –
et roosis elada – ta selle sisse vaob?

Kuis peab ta kaduma, et mõistmist leida!
Ja ega kadumisest ta ei väsi!
Eks kogu maisuse ta enda alla heida,

nii on ta juba seal, kus teid ei ole rajal.
Ei lüüra keelestik tal sunni käsi.
Ta kuuletub ja astub üle samal ajal.



VI


Kas on pärit ta Siit? Ei, on avaraks silund
mõlemad rigid ta suure natuuri.
On pajuokste murdmisel see juba vilund,
kes kogend ja näinud on pajude juuri.

End voodisse heites ei lauale jääda või
leib ega piim; need surnuile liigselt on valla.
Kuid ta, see tõotatu, liitis ja lõi
oma silmalau leebuse alla

kõige vaadatu ilmutuskuju;
juusheina ja aedruudu võlurlik tuju
olgu nii tõeline talle kui selgeimgi seos.

Ei miski ta nüüdsele pildile halba saa liita,
olgu see haudadest, tubadest; olgu tal kiita
sõrmus või pannal või käsitööteos.




sisu