Inglise keelest Carolina Pihelgas

PÄRLID

Sa lõhkusid kiili teeraja
kes on mu siseõue külaline tunnil mil
taevas on päikese juba peaaegu unustanud.
Tulid, et mulle rääkida
kui õnnelikud me oleme, kuid ma ju tean
mida sa teeksid ja mida mitte
et meid õnnelikuks teha. Nagu see kaelakee
minu ees: valged silmad,
ehtsate pisarate püünis.

SEE ELU

Roheline lamp lõkendab laual
Räägid mulle sedasama
mida too teine
kes ülakorrusel magab.
Nüüd ma näen: võimalused
on kokkupakitud kuldsed rõivad.

Lapsena armusin
ühte Jaapani puulõikesse
kus tüdruk vahtis kuud
ootasime koos tema armukest.
Ta tuli valgetes põlvpükstes ja sandaalides.
Tal oli kitsehabe – tal oli

sinu nägu, kuigi ma seda ei teadnud.
Meie elud saavad üheks ja samaks –
su huuled on paistes
hädaohule vilistamisest
ja mina selles kõrbes
võõrana
hellitan viigimarjade visa nahka.

TUUMAAJASTU AABITSATÕED

Merekaardi servale on
       kirjutatud: "Siit edasi
       elavad Koletised."

Keegi jättis sahvris
       tule põlema – seal sees
       riiulil on pealuu

mis räägib. Sinised silmad
       õhus, sinised nagu
       idioodil. Iga hirm, iga

mälestus on piisav; ja kui sul tõesti
       on olemas süda, siis ükskord
       see tapab su.

TEISMEIGA I

Vesirasketes öödes vanaema veranda taga
põlvitasime kõditavas rohus ja sosistasime,
meie ees Linda nägu, kahvatu kui hikkoripuu,
mis muutus targaks kui ta lausus:
"Poisi huuled on pehmed,
pehmed nagu beebi nahk."
Õhk kummus tema sõnade kohal
jaanimardikas vurises mu kõrva ääres ja kauguses
kuulsin ma tänavalaternaid sähvatamas
miniatuurseteks päikesteks
vastu sulgedega kaetud taevast.

TEISMEIGA II

Kuigi on juba öö, istun ma vannitoas ja ootan.
Mu põlveõnnaldes kiheleb higi, lapserinnad on erksad,
ribakardinad viilutavad kuu; kahvatu joontevärelus kivipõrandal.

Siis nad tulevad, kolm hülgemeest, silmad peas kui
ümmargused taldrikud ja ripsmed nagu teritatud kahvlid.
Koos nendega tuleb lagritsalõhn. Üks istub kraanikausis,

üks vanni äärel ja üks nõjatub vastu ust.
"Kas tunned juba?" sosistavad nad
Jälle ei tea ma mida öelda. Nad itsitavad

ja patsutavad kätega vastu oma libedat keha.
"Võib-olla siis järgmine kord." Ja tõusevad,
sätendades nagu tindiloigud kuuvalguses

ja kaovad. Neist jäävad pimeduse äärele
narmendavad augud, millest püüan kinni haarata.
Öö on mu keele peal nagu karvakera.

TEISMEIGA III

Isa oli kodust ära, töötasime emaga
videvatel tomatipeenardel.
Need hõõgusid päikese käes oranžilt
ja mädanesid varjus, ja ka mina
muutusin oranžiks ja pehmemaks, paisusin oma
tärgeldatud puuvillases pesus.

Hämaruse muster meenutas mulle
pikka ja laia mummulist kangast. Oma toas
mässisin ma kriimustatud põlved kleitidesse
mis kunagi käisid big-bändide tantsupidudel;
ristisin oma kõrvalestad roosiveega.
Teraskestades huulepulgad
sädelesid aknalaudadel.

Vaadates savipottide ridu väljas
ja kanasõnnikut, unistasin ma kuidas see sünnib:
Me kohtuksime hõbekuuse juures,
aednelk rinnas, ütleks ta:
"Tulin teile järele, Madame,
olen oma unenägudes teid armastanud."
Tema puudutusest kaovad kärnad.
Üle tema õla näen tulemas isa
kel kaasas peeker pisaraid.
Männilõhnalises õhus viibib veri.

KALA KIVI SEES

Kala kivi sees
tahaks langeda
tagasi merre.

Ta on väsinud
analüüsist, väikestest
ettearvatavatest tõdedest.
Ta on väsinud
lageda taeva all ootamast
profiil valges
valguses vermitud.

Aga ookeanis vaikus
aina liigub ja liigub

ja nii palju on tarbetut!
Kannatlikult triivib ta
kuni tuleb õige hetk
heita kõrvale
luustiku õilmed.

Kala kivi sees
teab et äpardumine
tähendab teenet
elavatele.

Ta teab kuidas sipelgas
korraldab mafiooso
matuseid, ere
ja merevaikkollane.
Ta teab miks teadlane
salajase naudinguga
paitab sõnajala
meelast punktkirja.

HOOPLEMINE

Õhtul söögilaua taga, ees küpsetatud baklažaanid
räägid sa lugu oma sõbrast Irast,
kuidas ta pidas keldris meetrist piraajat.
"See oli nii suur," ütled sa käsi välja sirutades,
"triibuline, hõbedaste soomuste ja sinaka läikega."

Purpursilmadega mees kergitab kulme;
sa naerad kui ta jutustab naisest
sardellikostüümis, su varbad laua all
kohtuvad tema omadega ja ta on sinu.

Õhtu saab tähtede haigutusse otsa
ja jalutades koju
kui ta tõmbab su põõsastesse
ja mustad keeled lehtedel värelevad
ja need buugi-mehe silmad vilklevad
pole tagasipöördumiseks enam aega
valetades, valetades.

NOVEMBER ALGAJATELE

Lumi oleks lihtne
lahendus – mahenev
taevas, kergendusohe,
et lõpuks ometi on lubatud
langeda. Ei mingeid täringuid.
Seame oksad loitvateks
laikudeks hakki, aga
vihm ei anna siiski järele.

Nii me ootame, luues
meeleolu, mängides loojaku
muusikat. Istume maha
mineviku lõhnas
ja tõuseme üles valguses,
mis on juba lahkumas.
Salajases igatsusvalus
õpime pähe mõne

morni saksakeelse lause.
Kevade saabudes
lubame teha
lollusi. Saja,
vihm! Seila, tuul,
oma kandlelaadungiga.

PETERSELL

1. Suhkruroopõllud

Papagoi jäljendab kevadet
lossis, suled peterselli-rohelised.
Soost ilmub suhkruroog meid

kummitama, ja me lõikame ta maha. El General
otsib sõna; tema ongi kogu maailm
mis on. Nagu papagoi, kes jäljendab kevadet,

lamame karjudes maas, kui vihm meid kolgib
ja tõuseme rohelistena. Me ei oska öelda R –
soost, ilmub suhkruroog

ja siis see mägi, mida sosinal kutsume Katalina
Lapsed teritavad hambaid nooleotsteks.
On üks papagoi, kes jäljendab kevadet.

El General on leidnud oma sõna: perejil.
Kes seda ütleb, jääb ellu. Ta naerab, hambad säravad
soost. Ilmub suhkruroog

meie unenägudesse, tuulest piitsutatud ja tilkuv.
Ja meie lamame maas. Iga veretilga kohta
on üks papagoi, kes jäljendab kevadet.
Soost ilmub suhkruroog.

2. Loss

Sõna, mille kindral valis, on petersell.
On sügis, mõtted pöörduvad
armastusele ja surmale; kindral mõtleb
oma emast, kuidas ema sügisel suri
ja kuidas ta istutas hauale pillirookepi,
mis õitses iga kevad, kasvatades aeglaselt
neljalisi õiekorve. Kindral
tõmbab saapad jalga, trambib
ema lossituppa, sinna kus
pole kardinaid, sinna kus on messingrõngaga
papagoi. Sammudes mõtleb ta:
Keda ma täna saaks tappa. Ja hetkeks
on väikene karjetesõlm
vaiki. Papagoi, kes pandi

elevandiluust puuri ja toodi siia kaugelt
Austraaliast, on häbelik nagu lesk, harjutades
kevadet. Sellest ajast saati, kui tema ema
ühel hommikul küpsetas hingedepäevaks
pealuu-kujulisi maiustusi
ja kukkus kokku, on kindral
maiustusi vihanud. Ta laseb papagoile
saiakesi üles tuua; need saabuvad

pitsilinikul, tuhksuhkruga ülepuistatud.
Sõlm tema kõris hakkab tukslema;
ta näeb oma saapaid esimesel lahingupäeval,
poriseid ja kuselaigulisi, näeb
kuidas üllatunud sõdur langeb tema jalge ette –
ja kui tobe ta välja nägi! – suurtükitule
saatel. Kes oleks arvanud, et see laulab,
ütles sõdur ja suri. Nüüd aga

näeb kindral suhkruroopõlde,
vihmast piitsutatud ja tilkuvaid.
Ta näeb oma ema naeratust, hambad
teritatud nooleotsteks. Ta kuuleb
haiitilasi laulmas ilma R-ita,
viibutades suuri matšeetesid
Katalina, laulavad nad, Katalina,

mi madle, mi amol en muelte. Jumal teab,
tema ema polnud rumal naine; tema
oskas R-i põristada nagu kuninganna. Isegi
papagoi oskab R-i põristada! Lagedas toas
kaarduvad värvilised suled roheluse
paroodiaks, kui viimasedki kahvatud pudemed
kaovad mustendava keele alla. Keegi

hüüab tema nime, häälel
mis kõlab tema ema moodi, ehmunud pisar
tilgub parema jala saapaninale.
Mu ema, mu armastus surmas.
Kindral mäletab tillukesi rohelisi oksakesi,
mida tema küla mehed poja sünni auks
oma keepidel kandsid. Seekord
käseb ta tappa palju inimesi

üheainsa ilusa sõna pärast.

sisu