Günter Grassi proosa on tihedalt seotud ühiskonna, ajaloo, poliitika ja eelkõige natsi-Saksamaaga. Tema luules aga on märksa vähem poliitikat ja rohkem muinasjuttu; säilib ühiskonnakriitika, kuid Saksamaa ei oma enam nii kandvat rolli ja rohkem tundub olevat autori isiklikke mälestusi, unistusi ja fantaasiaid. Nagu enamikus tema teostes, on ka luules valitsevaks maagiline realism, mis muudab tema luuletuste tõlkimise kohati üpris keerukaks, kuna objekte, sündmusi ja väljendeid pole lihtsalt olemas või need tunduvad koguni absurdsed. Nii näiteks nokivad Grassi tuulekanad taltsaste toolide taga, sibulat saab silitamisega nõusse veenda, ta ise saab nõu kammeljalt, avastab, et on orava asemel metsas hoopis vanaema pildistanud või peseb Saturn ta tuhaga oma hambaid, samal ajal aga on tema kõrvalistel sõnapõldudel eksinud otsides muinasjutunaist Ilsebilli.
Grassi luuletustes (aga ka proosas ja kujutavas kunstis) on põhimotiivideks ja -teemadeks ajalugu, poliitika, lapsepõlv, mütoloogia, religioon, toit (eriti nt. liha, muna ja erinevad juurviljad), kalad (eriti kammeljas ja angerjas), tigu, linnud (eriti kanad) ja naised. Naisetüüpe on Grassil mitu, sagedasemateks külalisteks on nunnad ja muinasjutulised või mütoloogilised tegelased, kellest kõigist kumab aga läbi naiselik ahnus ja salakavalus, mille kõnekaks näiteks on Ilsebill, ahne naine vanast muinasjutust, kelle soovid vaese mehe ahastusse ja kammelja vihale ajavad ning kelle suurusehullustus talle hukatuse toob. Grassi luuletuste naisi tuleb ühteaegu karta ja armastada, sest "juba alguses agiteeris jumalanna".
Paljud luuletused on pealtnäha väga lihtsad, lapselikud, unistavad ja muheda huumoriga. Teistest leiab rohkem ühiskonnakriitikat ja tõsisemaid teemasid. Väljamõeldud, mütoloogiliste ja olematute tegelaste ja paikade kõrval leiab ka viiteid väga konkreetsetele isikutele, kohtadele või sündmustele, mis võivad saksa ajalugu ja kultuuri mitte tundvale lugejale hämaraks jääda. Tõlkides üritasin konkreetsete isikutega seotud ning poliitilisi või ajaloolisi teemasid vältida, seetõttu võiks käesolevatest tõlgetest näiteks tuua ehk ainult vihje Lehrte raudteejaamale, mis oli üks vanemaid ja suuremaid raudteejaamu Berliin-Hannover liinil ning hävis II maailmasõjas.
Günter Grassi tõlkimine on ühteaegu põnev ja lummav; luuletus on tihtipeale kirjutatud nii, et naeratuse võib esile kutsuda niihästi sõnamäng, efektsed kujundid, kui ka lihtsalt muhe huumor vaheldumisi tabava irooniaga. Peale maagilise realismi tõlgendamise küsimuse oligi suurimaks probleemiks keele kõlavuse ja rütmi säilitamine, millest tuli kahjuks tihtipeale loobuda. Nii näiteks tundub võimatu säilitada lühikeste ja sidesõnade kõla ja konkreetsust või muutusi sõnajärjes, mis kohati võivad olla üsna kõnekad, kuna saksa keele sõnajärg on lausetes kindlamate reeglitega fikseeritud kui eesti keeles.
Erinevalt proosast on Grassi luulet tõlgitud kahetsusväärselt vähe. Käesolevad tõlked on valik kogust, mis sisaldab vahemikul 1955-86 valminud luuletusi: Günter Grass, Die Gedichte 1955-1986; mit einem Nachwort von Wolker Neuhaus. Darmstadt: Luchterhand Literaturverlag, 1988.
Gerli Tammeleht
Günter Grassi Nobeli-lehekülg
http://nobelprize.org/nobel_prizes/literature/laureates/1999/index.html
Günter Grassi kohta
http://www.kirjasto.sci.fi/ggrass.htm
http://www.newyorker.com/reporting/2007/06/04/070604fa_fact_grass
Intervjuu Günter Grassiga, helisalvestus
http://wiredforbooks.org/guntergrass/
Günter Grassi vestlus Pierre Bourdieu'ga
http://www.homme-moderne.org/societe/socio/bourdieu/entrevue/grassUK.html
sisu