Saksa keelest Paul Kuuse
SUREMATUD
Ikka alati sealt maisest orust kõrguv
elu tung me poole kerkib siin:
joovastavaim küllus, metsik piin,
timukate lõuna, verest nõrguv,
kramplik lõbu, lõppematu iha,
käed täis taplust, pettust, palvust, viha;
ning kus hirm ja lõbu peksab inimringe,
tõuseb lämbeid, tooreid, määndund vinge;
tunge metsikuidki õhkub, rõõme selgeid,
et end neelata ja sülitada suuta,
sõdu haududa ning kunste helgeid,
pöörasena lõbumaju kauniks muuta,
puua, süüa, hoorata ka kriiskavana
läbi lapsemeelse laadarõõmu õndsa,
tõustes igaühe juurde kiiskavana,
ning siis langedes kord porisse ja kõntsa.
Meie aga leidsime end taeva
valgelt jäält, kus kiirgab tähepaist,
päevad ega tunnid meid ei vaeva,
meest me seas ei ole, ega naist.
Teie patud ja te hirmud jäävad,
teie taplus ja te kiimaline rõõm
näitemänguks meile, nagu päikselõõm,
nagu kõik need ühepikad päevad.
Vaikselt teie hirmsat elu jaatame,
vaikselt tiirlevaidki tähti vaatame;
hingates siin eetris talve oleskelu,
lahkelt veab meid päikse sõudev aer;
külm ja muutmatu on meie igavene elu,
külm ja tähine me igavene naer.
ASTMED
Kui närbub iga õis, ja iga noorus
kaob vanadusse, õitsevad me eluringes
kõik järgud ja kõik tarkus ja kõik voorus
vaid omal ajal ning neil kesta pole lootust.
Nii igal väljakutsel peame hinges
me jätma hüvasti ja võtma vastu uutki,
et leinamata, julgena täis ootust
siis jälle söösta uute seoste teile.
Ning igas alguses on võluvust ja muudki,
mis toetab meid ja annab elu meile.
Me rõõmsalt käime raja järel rada,
ei kuskile kui koju või me jääda,
ei elu taha meile piirdeid sääda,
vaid aste-astmelt tõsta meid ja avardada.
Küll vaevu saame kuskil koduseks ja truukski,
kui juba lõtvus valvab salamahti.
Vaid see, kes valmis rännuks on ja muukski,
võib harjumusest halvavast end päästa lahti.
Ehk saadetakse veel ka surma perve
pealt uusi ruume meieni täis noorussära –
ei elu väljakutsed lõpe iial ära...
Hing, jäta hüvasti ja püsi terve!
KAEBUS
Ei anta meile elu. Ainult vool
me oleme, mis vormidesse nõrgumas;
ööl, päeval käime koopas, taeva pool,
meist tungiv elujanu kõrgumas.
Nii puhkuseta vormid täis kõik said,
ei ükski ole kodu, õnne ega häda tõld;
me ikka liikvel, kõikjal külalised vaid,
meil puudub ader, puudub leib ja põld.
Ei tea, mis Jumal teha kavatseb,
me oleme tal peos kui savipall,
mis naerust-nutust tummaks jääda tavatseb,
mis sõtkutud saab, kuid on põlemata hall.
Vaid kordki kiviks saada! Kordki püsi leida!
See jääb me ihaks igavesel ajal,
kuid ikka eks meid ärev värin peida,
ja puhata ei saa me oma rajal.
sisu