Miks Saigyō oma karjääri tipphetkel sellise äärmusliku sammu astus, pole teada. Peamiste põhjustena on pakutud lähedase inimese surma, luhtunud armuafääri ja üleüldist Zeitgeist'i – inimesed uskusid, et elatakse lõpuaegadel, kus dharma mõju on jäänud sedavõrd nõrgaks, et ümbersünni ahelatest vabanemiseks tuleb eriti kõvasti pingutada.
Ühes oma luuletustest väljendab Saigyō usku, et luuletee (uta no michi) on üks väheseid budistlikke praktikaid, mis ka kõige kehvematel aegadel püsima jääb. Selles usus veetis ta terve oma järelejäänud elu tõsise erakust rännumehena, kes raskusi trotsides ronis mööda kaljuseid mäenõlvu ning ööbis külmas mägiõhus okstest ja rohust valmistatud tagasihoidlikes onnides. Kogetu valas ta luulevormi. Tema rännakuid ja erakuelu kirjeldavad wakad tundusid kaasaegsetele väga uuenduslikena, sest tolleaegsete õukondlaste jaoks polnud vahetu kontakt kirjeldatavaga kuigi oluline – Yoshino kirsiõitest sai kirjutada ka kordagi Yoshinos käimata –, Saigyō seevastu muutis isikliku kohakogemuse esmatähtsaks. Tema religioosne pühendumine rännuluulele on eeskujuks paljudele hilisematele jaapani kirjanikele, kes Saigyō jälgedes liikudes proovisid tabada tema wakades esinevate paikade meeleolu. Kõige kuulsam neist on haiku-luuletaja Matsuo Bashō (1644-94).
Saigyō luule on kooskõlas geognostilise maailmapildiga, mis tulenes shingon-koolkonna asutaja Kūkai (774-835, luuletuses nr. 1356 esineb nime all Kōbō Daishi) õpetusest. Tema järgijate jaoks olid mantrad ja mandalad vahenditeks, mille abil õpiti tajuma Buddha dharmakeha tema erinevates ilmnemisvormides, kõikjal meie ümber ja meie endi sees. Tuule müha ja lainete kohin, kõrged mäed ja madalad orud – kõik on osa Buddha dharmakeha lõputust laialilaotumisest, mida erinevatel viisidel kuuldavaks-nähtavaks muudetakse. Luule on Saigyō jaoks inimloomale omane viis häälitseda – inimene luuletab samamoodi nagu konn krooksub või kakk huikab. Häälel on võime tuua esile meis endis peituvat buddha-loomust. Selleni jõudnud luuletaja ei kõnele enam oma sõnadega, vaid Buddha enese sõnadega. Saigyō luule puhul pole niisiis küsimus enam mitte luuletaja individuaalses eneseväljenduses, vaid eelkõige selle ületamises. Kes siis aga ennast väljendab? Tegu pole enam mingi iseka ettevõtmisega, vaid isetu kõiksuse lõputu kõnega. Selle kõne kuuldavale toomiseks tuleb jõuda mittekahesuseni (funi), kus pole enam vahet subjektil ja objektil – asjad väljendavad end ise.
Samas pole Saigyō mingi pühakust kirjanik, kes kehastaks tõdesid, mis jäävad lihtsale inimesele kaugeks ja kättesaamatuks, vaid lihast ja luust inimene, keda kurvastab kõikide olendite (kaasaarvatud tema enda) olukord siin ilmas. Ta pole sugugi alati kindel, et tema valitud tee on õige, ja piinavad kahtlused on osa tema onnielust. Ühes luuletuses ütleb ta nii : "kas need kes oma / minast loobuvad ikka / tõesti loobuvad / või loobuvad ainult need / kes kunagi ei loobu".
Saigyō maailm on sansaara, mitte nirvaana, ja just see teebki ta sümpaatseks. Ja pealegi – sansaara ongi nirvaana.
Käesolev väike ja meelevaldne valik luuletusi on pärit Saigyō suurimast erakogust "Mägikodu" (Sankashū) , mis sisaldab 1552 wakat. Nummerdatud on luuletused vastavalt Shigeo Gotō kommenteeritud väljaandele Shinchō nihon koten shūsei sarjas (nr. 49).
Alari Allik
Saigyō kohta
http://www.temcauley.staff.shef.ac.uk/saigyo.shtml
http://www.hermitary.com/articles/saigyo.html
http://www.asianartnewspaper.com/article/kana-calligraphy-of-saigyo
Saigyō mälestuspaiku
http://www.kiis.or.jp/kansaida/yoshino/yoshino07-e.html
http://www.uoregon.edu/~kohl/basho/9-sesshoseki/09-3.html
"Mägikodu" algtekst
http://etext.lib.virginia.edu/japanese/saigyo/index.html
sisu