Selline kompromissitus peegeldub ka tema eluloost: Jaapani intellektuaali kohta üsna erandliku sammuna loobus ta keskkooli järel ülikooli sisse astumast, kuigi tema isa Tanikawa Tetsuzō näol on tegemist tuntud filosoofi ja kunagise Hōsei ülikooli rektoriga. Riikliku haridussüsteemiga on ta piike murdnud tänaseni, koostades alternatiivseid kooliõpikuid ja kritiseerides igal võimalusel jäika ja igavat emakeeleõpet.
Kirjutajana paistab Tanikawa aga ülitolerantne ja isegi konformistlik: raske on nimetada ˛anri, milles ta oma kätt poleks proovinud. Lisaks luulele, proosale ning näitekirjandusele pärinevad temalt arvukad filmistsenaariumid, kuuldemängud, esseed ja kirjanduskriitika kuni koomiksitõlgete (eriti tuntud on Charles Schulzi "Peanuts"), reklaamtekstide ja üle sajale koolile loodud tunnuslauludeni välja.
Luuletajana kasvas Tanikawast pärast algusaegade läbikumavat lüürikat 1970ndate alguseks keele võimalusi kõikvõimalikes suundades äärmuseni rakendada taotlev mänguline autor, kes näilise lihtsusega käib järgemööda läbi paljud erinevad registrid. Murdeliseks peetakse 1968.a. ilmunud sonetikogu "Teekond", mille avaluuletuses leiduv lõik "Kas ütlen nagu päriselt on? / Mängin küll luuletajat, / kuid ma pole see." paistab olevat jälje jätnud kogu edasisele jaapani luulele. (Valikut sellest vt Ninniku nr. 1, 2001) Tihti ongi Tanikawa kogud mingi kirjutamisvõimaluse viimase piisani välja pigistatud kokkuvõte. Samas võib aga kindlasti öelda, et tema teemad ise ei muutu. Lisaks umbusule keele suhtes, mis küll ei jätka katki ühtki keelemängu, näikse Tanikawa olevat endale ülesandeks võtnud argireaalide luulesse toomise: tihti leiab temalt ootamatuid, uudseid luulesubjekte, olgu see siis külmkapp, kakajunn või jaapani hiragana-silptähestiku na-silp.
"Sõnamängulaulud" (1973) koondab endas mängulist lasteluulet, 1975 üheaegselt ilmunud kaks kogu "Definitsioonid" ja "Tahtsin suga öösel köögis rääkida" on oma keelelt diametraalselt erinevad, kuivavõitu teatmeteoste ˛argoon mahlaka kõnekeele vastu. Parim kokkuvõte tema eksperimentidest on ilmselt 1980 ilmunud "Coca-cola õppetund". 1980ndate lõpust on Tanikawa liikunud tagasi lihtsama keelekasutuse ja suurema enesereflektsiivsuse poole, mida kõige paremini esindavad kogud "Ajuvabadused" (1985, valik Loomingus 7/2001), "Paljas" (1988), "Maast ega ilmast" (1993) ja "minimal" (2002). 1990ndate lõpus lakkas ta korraks ka kirjutamast, öeldes et luuletamine segab tal elamist; viimastel aastatel aga on Tanikawa olnud jälle produktiivne nagu alati. Nüüdseks juba üle 70 luulekogust värskeim, "Mina" (2007), algab tekstiga: "olen lühikest kasvu kiilakas vanamees / juba üle poole sajandi / olen saanud sõnadest karastatud / nimisõnad tegusõnad määrsõnad omadussõnad küsimärk… / nii et kõige rohkem meeldib mulle ikkagi sõnatus".
Siinne valik on pärit eelpool mainitud kogust "Definitsioonid", mida on kõrvutatud nii Francis Ponge'i proosaluule kui ka hilise Wittgensteini keelefilosoofiaga. Avaluuletus, olemata enamat kui tsitaat entsüklopeediast, on kõigi järgnevate tekstide suhtes programmilise tähendusega. Kuidas kirjeldada asju? Kas kirjeldades, määratledes, sõnade abil juhatades on võimalik asjadeni jõuda? Ja kuidas mõõta seda, millega kõiki asju mõõdetakse?
2009. aastal ilmub Ninniku raamatukogu sarjas Tanikawa valikkogu.
Lauri Kitsnik
Pikk intervjuu Tanikawaga aastast 1997 (inglise keeles)
http://findarticles.com/p/articles/mi_hb3429/is_/ai_n28704892
sisu