EESTI VOKAALID KÕNES[1]
Hille Pajupuu
Eesti vokaalide akustika ja taju on läbi aegade huvi pakkunud paljudele uurijatele. Vokaaliprobleemidega on tegelnud Georg Liiv ja Mart Remmel (1970), Kullo Vende (1973), Hille Pajupuu ( Piir 1985), Arvo Eek ja Einar Meister (1994; 1998) jt. Neis töödes on akustiliselt analüüsitud kas isoleeritud vokaale või siis uurimuse jaoks linti loetud kindla struktuuriga sõnadest eraldatud vokaale (“laborivokaale”). Kogunenud on huvitav materjal, mille najal teame üsna täpselt eesti isoleeritud vokaalide ja "laborivokaalide” akustilist kvaliteeti ning vokaalide paiknemist formantruumis. Vt joonis 1, 2 ja 3 ning tabelid 1 ja 2.
Võrreldes isoleeritud vokaale esisilbi rõhuliste vokaalidega (ekstraheeritud CVCV-struktuuriga sõnadest) näeme, et suuri erinevusi pole – esisilbi keskkõrged vokaalid on isoleeritult hääldatuist pisut madalamad (joonis 4).
Ka järgsilbi rõhutud vokaalid on oma isoleeritud vastetest pisut madalamad: madalam on kõrge vokaal u ning keskkõrged vokaalid o ja e (joonis 5). (Vt Eek & Meister 1994; 1998)
Suuri erinevusi pole ka sõnadest eraldatud rõhuliste ja rõhutute "laborivokaalide" kvaliteedis: a, o ja i kattuvad täielikult, rõhulistest madalamad on rõhutud vokaalid u ja e (joonis 6). Isegi formantide standardhälbes pole märkimisväärset erinevust, või kui on, siis näib see juhuslik – kord on standardhälve suurem rõhulisel vokaalil, kord rõhutul (vt Eek & Meister 1998, 228, 230).
Eek ja Meister (1998) on mõõtnud ka spektraalanalüüsitud vokaalide kestusi (joonis 7). Pilt vastab ootustele: kahesilbilistes CVCV-struktuuriga isoleeritult hääldatud sõnades on järgsilbi vokaal esisilbi vokaalist pikem.
Töö eesmärk, materjal ja meetod
Selle töö eesmärk on vaadata, mis juhtub esi- ja järgsilbi vokaalidega vabas kõnes: milline on vokaalide akustika ning kuidas vokaale tajutakse.
Lindistati Kuku Raadio saate “Öös on inimesi” kolme selgehäälset meessaatejuhti: Harri Tiidot, Erki Berendsit ning Härmo Saarmi. Saade kujutab endast tüüpilist eesti dialoogi saatejuhi ning stuudiosse helistaja vahel. (Eesti dialoogi iseloomustust vt Pajupuu 1995; 2000, 78–87 või http://www.eki.ee/teemad/kultuur/kontekst/kontekst)
Saatejuhi kõnest eraldati analüüsitavad sõnad, enamasti struktuuriga (C)V1CV2, mis digitaliseeriti kvantimissagedusega 22 kHz. Kasutades kõneanalüüsiprogrammi Praat (Boersma & Weenink) teostati esi- ja järgsilbi vokaalide põhitoonianalüüs, formantanalüüs ning mõõdeti vokaalide kestused.
Vokaalide tajuanalüüsiks järjestati sõnad saatejuhtide kaupa juhuslikus järjekorras ning paluti eksperimendis osalejatel sõnu kuulata ning kirjutada, mida kuuldi. Iga sõna sai kuulata kaks korda järjest 2 sek vahega, sõnapaaride vahele jäeti 5-sekundiline paus. Tajukatsel osalejad jaotusid kahte rühma: 11-aastased lapsed ning täiskasvanud.
Et eesti vaba kõne akustika ja taju kohta andmed praktiliselt puuduvad, siis kasutati võrdluses Eegi ja Meistri (1994; 1998) “laborivokaalide” kirjeldusi. Huvitavaks kogemuseks osutus ka võrdlus Võru vokaalidega, mille analüüsimaterjal on samuti võetud vabast vestlusest, kuid seejuures järgitud asjaolu, et analüüsitavad sõnad oleksid hääldatud suhteliselt selgelt ja arusaadavalt (Pajusalu, Parve, Teras & Iva 2000: 11).
Akustilise analüüsi tulemused ja diskussioon
Vabas kõnes mõõdetud vokaalide akustilised väärtused erinevad märgatavalt “laborivokaalide” omast (vrd tabel 1 ja 3 ning 2 ja 4).
Vaba kõne esisilbi vokaalid on koondunud joonele kõrge–keskkõrge–madal, kusjuures kõrged ja keskkõrged vokaalid on "laborivakaalidest" oluliselt madalamal ja eespool. Kõrgetest vokaalidest on keskkõrgeks muutunud u, madalate vokaalide ritta on läinud õ ning o, kõrgenenud on madal vokaal ä. Vt joonis 8.
Samasugust tendentsi võib täheldada ka Vastseliina vokaalide puhul (joonis 9). Murdevokaalide mõnevõrra “selgem” pilt kirjakeelse vaba kõne vokaalidega võrreldes on tõenäoliselt tingitud asjaolust, et murdevokaalide analüüsimaterjaliks olid valitud võimalikult korrektselt hääldatud sõnad (Parve 2000, 11).
Küsida võib, kas paigutuserinevuse põhjus pole mitte selles, et murdevokaalide formantruum on joonistatud ühe keelejuhi materjalile tuginedes, ent eesti kirjakeele vokaalide formantruum koondab kolme meeshääle keskmisi väärtusi. On ju üsna loogiline oletada, et mida rohkem hääli, seda hajusamalt üksikvokaalid formantruumis paigutavad, mistõttu keskmised väärtused võivad anda vale ettekujutuse vokaalide asukohast.
Hajutamaks taolisi kahtlusi on joonistel 10, 11 ja 12 esitatud iga kõneleja formantruum eraldi ja tabelites 5, 6 ja 7 on näha nende kõnelejate vokaalikarakteristikud.
Nagu näha, iseloomustab ka üksikkõnelejate formantruumi vokaalide madaldumine võrreldes “laborivokaalidega”, reastumine joonele kõrge–keskkõrge–madal ning tugev nihkumine eespoolsuse suunas.
Ka ei erine üksikkõnelejate vokaalide standardhälbed märkimisväärselt, kui võrrelda neid kolme kõneleja koondstandardhälvetega: standardhälve on kõigil juhtudel küllaltki suur. Suur standardhälve võib viidata sellele, et kõneldes ei üritata tabada kindlat vokaali sihtväärtust, pigem püütakse tabada mingit suuremat piirkonda, nagu näiteks kõrge, keskkõrge või madal.
Tulemus on esmapilgul üllatav, ent loogiliselt võttes ainumõeldav: on ju selge, et kõneldes ei artikuleeri inimene kuigi hoolikalt (ei toruta o ja u puhul huuli, ei ava ä-d öeldes eriti palju suud jne), kogu artikuleerimine toimub n-ö “moka otsas”, vaid pisut keele- ja huulteasendit muutes. Et kõne mõistmiseks on vaja palju enamat kui jagada kõnevool häälikuteks, siis piisab, kui häälikukvaliteetide kohta antakse vaid vihjeid. Alles siis, kui kõnelejast aru ei saada, kordab ta öeldut hoolikamalt artikuleerides.
Seda, et vabas kõnes hääldatakse vokaale vähese energiakuluga, on täheldanud paljud uurijad (Moon & Lindblom 1994; van Son & Pols 1995; Barry & Andreeva 2000 jt), ent enamasti on uuritavates keeltes sellisel juhul toimunud vokaalide redutseerumine või švaastumine (eriti rõhutute järgsilpide puhul), mis tähendab, et vokaalikvaliteet pole enam määratletav. Eesti keele vaba kõne vokaalid aga ei redutseeru – nad ei muutu ebamäärase kvaliteediga keskkõrgeks keskvokaaliks –, vaid neid artikuleeritakse eespoolsematena. Et vokaali artikuleerimist mõjutab temaga külgnevate konsonantide moodustuskoht, siis võib vokaalide eespoolsus vabas kõnes olla tingitud ka sellest, et eesti konsonandid moodustatakse enamasti eespoolselt: vokaali produtseerimiseks ei hakka kõneleja seda moodustuskohta oluliselt muutma.
Üsna sarnaselt vaba kõne rõhuliste esisilbivokaalidega käituvad ka eesti järgsilbivokaalid. Jälle joonduvad vokaalid liinile kõrge–keskkõrge–madal, nihkuvad ettepoole ja madalduvad. Me ei näe traditsioonilist jaotust, s.o niisugust kus i on kõrge eesvokaal, u kõrge tagavokaal, e keskkõrge keskvokaal, o keskkõrge tagavokaal ning a madal tagavokaal. Pigem võime klassifitseerida i kõrgeks eesvokaaliks, u ja e keskkõrgeks eesvokaaliks ning a ja o madalaks eesvokaaliks. Vt joonis 13.
Võrdluseks Vastseliina murraku teise silbi vokaale vaadates (joonis 14) näeme ka siin tendentsi nihkuda vokaaliruumis ettepoole, ent kuna Vastseliina murrakus võib teises silbis esineda märkimisväärselt rohkem vokaale kui kirjakeeles, siis kõigile vokaalidele ei näi eesliinil kohti jätkuvat: traditsiooniliselt tagapoolseks jäävad vokaalid u, o ja a. Murrakuvokaalid paiknevad formantruumis hajusamalt ilmselt ka seetõttu, et analüüsitavad vokaalid olid valitud hoolikamalt hääldatud sõnadest, ning teiseks on tegemist siiski kirjakeelest erineva keelega, millel on teistsugune vokaalisüsteem ja artikulatsioonibaas. Viimane võib oluliselt mõjutada seda, milliseks kujuneb vokaali moodustuskoht lõdvemalt artikuleeritud vabas kõnes.
Kas murrakuvokaalid redutseeruvad või mitte, see peaks selguma siis, kui uuritav materjal valitaks välja, panemata rõhku sõna korrektsele hääldusele, ja kui teostataks taoliste vokaalide tajuanalüüs.
Tabel 1. “Laborikõne” rõhulise esisilbi (Q1) vokaalide keskmised formantsagedused (Hz), standardhälve ja kestus (ms) (Eek & Meister 1998, 228)
|
V1 |
F1 |
SH |
F2 |
SH |
F3 |
SH |
D |
SH |
|
A (14) |
654 |
76 |
1142 |
80 |
2428 |
93 |
90 |
21 |
|
E (6) |
492 |
79 |
1729 |
220 |
2492 |
177 |
82 |
17 |
|
I (15) |
251 |
27 |
2079 |
180 |
2696 |
212 |
69 |
17 |
|
O (11) |
486 |
32 |
884 |
77 |
2335 |
165 |
82 |
25 |
|
U (6) |
267 |
24 |
655 |
64 |
2447 |
207 |
82 |
15 |
|
Õ (8) |
424 |
71 |
1395 |
210 |
2452 |
226 |
83 |
19 |
|
Ä (9) |
655 |
65 |
1551 |
160 |
2446 |
190 |
94 |
22 |
|
Ö (6) |
477 |
78 |
1552 |
159 |
2322 |
205 |
97 |
27 |
|
Ü (12) |
288 |
89 |
1624 |
132 |
2220 |
147 |
85 |
27 |
Tabel 2. “Laborikõne” rõhutu järgsilbi (Q1-jalg) vokaalide keskmised formantsagedused (Hz), standardhälve ja kestus (ms) (Eek & Meister 1998, 228)
|
V1 |
F1 |
SH |
F2 |
SH |
F3 |
SH |
D |
SH |
|
A (10) |
668 |
100 |
1176 |
83 |
2450 |
125 |
116 |
35 |
|
E (21) |
565 |
84 |
1653 |
167 |
2460 |
135 |
115 |
35 |
|
I (40) |
252 |
29 |
2145 |
186 |
2730 |
192 |
121 |
34 |
|
O (2) |
482 |
0 |
901 |
18 |
2373 |
305 |
70 |
6 |
|
U (11) |
340 |
109 |
822 |
219 |
2415 |
122 |
106 |
31 |
Tabel 3. Vaba kõne rõhulise esisilbi vokaalide keskmised formantsagedused (Hz), standardhälve ja kestus (ms)
|
V1 |
F1 |
SH |
F2 |
SH |
F3 |
SH |
D |
SH |
|
A (15) |
637 |
117 |
1319 |
266 |
2623 |
434 |
79 |
25 |
|
E (15) |
464 |
42 |
1668 |
197 |
2533 |
278 |
65 |
30 |
|
I (22) |
374 |
41 |
1859 |
203 |
2569 |
262 |
61 |
21 |
|
O (16) |
600 |
94 |
1379 |
426 |
2504 |
492 |
79 |
25 |
|
U (13) |
440 |
64 |
1350 |
378 |
2384 |
322 |
68 |
23 |
|
Õ (16) |
523 |
106 |
1400 |
271 |
2418 |
284 |
61 |
15 |
|
Ä (22) |
561 |
60 |
1464 |
66 |
2419 |
156 |
62 |
22 |
|
Ö (13) |
441 |
35 |
1532 |
159 |
2668 |
489 |
105 |
45 |
|
Ü (12) |
374 |
54 |
1638 |
128 |
2476 |
404 |
79 |
18 |
Tabel 4. Vaba kõne rõhutu järgsilbi vokaalide keskmised formantsagedused (Hz), standardhälve ja kestus (ms)
|
V2 |
F1 |
SH |
F2 |
SH |
F3 |
SH |
D |
SH |
|
A (46) |
590 |
86 |
1349 |
237 |
2462 |
348 |
79 |
35 |
|
E (38) |
513 |
104 |
1544 |
157 |
2437 |
282 |
77 |
38 |
|
I (29) |
390 |
59 |
1793 |
190 |
2531 |
375 |
79 |
36 |
|
O (2) |
614 |
135 |
1283 |
24 |
2666 |
21 |
55 |
30 |
|
U (17) |
508 |
137 |
1413 |
356 |
2565 |
467 |
72 |
24 |
Tabel 5. Rõhulise esisilbi vokaalide keskmised formantsagedused (Hz), standardhälve ja kestus (ms) EB-l
|
V1 |
F1 |
SH |
F2 |
SH |
F3 |
SH |
D |
SH |
|
A (7) |
690 |
98 |
1268 |
315 |
2568 |
277 |
87 |
23 |
|
E (6) |
486 |
28 |
1824 |
176 |
2491 |
292 |
88 |
33 |
|
I (8) |
380 |
61 |
1936 |
136 |
2575 |
360 |
66 |
28 |
|
O (5) |
653 |
89 |
1471 |
505 |
2719 |
557 |
90 |
27 |
|
U (5) |
471 |
41 |
1130 |
317 |
2499 |
326 |
68 |
19 |
|
Õ (6) |
603 |
32 |
1427 |
448 |
2533 |
401 |
62 |
10 |
|
Ä (6) |
606 |
55 |
1451 |
71 |
2497 |
95 |
65 |
23 |
|
Ö (5) |
457 |
26 |
1656 |
165 |
3071 |
542 |
108 |
61 |
|
Ü (5) |
392 |
25 |
1594 |
118 |
2544 |
578 |
85 |
28 |
Tabel 6. Rõhulise esisilbi vokaalide keskmised formantsagedused (Hz), standardhälve ja kestus (ms) HT-l
|
V1 |
F1 |
SH |
F2 |
SH |
F3 |
SH |
D |
SH |
|
A (3) |
595 |
106 |
1364 |
395 |
2589 |
351 |
91 |
18 |
|
E (6) |
443 |
85 |
1455 |
122 |
2445 |
129 |
42 |
7 |
|
I (9) |
379 |
24 |
1863 |
273 |
2501 |
198 |
50 |
10 |
|
O (7) |
577 |
114 |
1195 |
313 |
2360 |
487 |
72 |
29 |
|
U (3) |
458 |
107 |
1362 |
282 |
2149 |
224 |
61 |
15 |
|
Õ (5) |
493 |
32 |
1333 |
67 |
2450 |
157 |
55 |
6 |
|
Ä (11) |
561 |
42 |
1470 |
67 |
2434 |
154 |
58 |
25 |
|
Ö (5) |
457 |
26 |
1376 |
35 |
2436 |
254 |
108 |
42 |
|
Ü (2) |
403 |
8 |
1493 |
43 |
2291 |
125 |
69 |
11 |
Tabel 7. Rõhulise esisilbi vokaalide keskmised formantsagedused (Hz), standardhälve ja kestus (ms) HS-il
|
V1 |
F1 |
SH |
F2 |
SH |
F3 |
SH |
D |
SH |
|
A (5) |
588 |
139 |
1366 |
111 |
2721 |
681 |
62 |
27 |
|
E (6) |
453 |
21 |
1619 |
116 |
2621 |
332 |
55 |
20 |
|
I (5) |
359 |
34 |
1729 |
57 |
2686 |
169 |
77 |
15 |
|
O (4) |
576 |
36 |
1585 |
476 |
2496 |
441 |
75 |
14 |
|
U (5) |
400 |
42 |
1564 |
415 |
2411 |
349 |
74 |
34 |
|
Õ (5) |
460 |
28 |
1437 |
107 |
2250 |
144 |
65 |
27 |
|
Ä (5) |
507 |
62 |
1468 |
70 |
2293 |
167 |
66 |
19 |
|
Ö (3) |
420 |
49 |
1537 |
89 |
2469 |
247 |
94 |
24 |
|
Ü (5) |
344 |
75 |
1742 |
65 |
2483 |
298 |
78 |
5 |
Tajuanalüüsi tulemused, järeldused ja diskussioon
Tajukatse seisnes selles, et tuli kuulata kontekstist välja lõigatud sõnu ning kirja panna, mida kuuldi. Kuulajad jagunesid kahte rühma: 11-aastased lapsed ning täiskasvanud (vt ka Töö eesmärk ... ). Kummaski rühmas oli kuus kuulajat.
Vaatamata sellele, et akustiliste parameetrite järgi võivad vokaalid üksteisega kattuda, on nende õige tuvastamisprotsent sõnas väga kõrge nii laste kui täiskasvanute rühmas. Mõlema rühma koondandmed on esitatud joonistel 15 ja 16.
Märksa probleemsem on sõnade tuvastamine: iga kolmanda sõna kohta teevad vähemalt pooled kuulajad valepakkumise. Siin erinevad aga rühmad omavahel oluliselt: kui täiskasvanud pakuvad tähendusega sõnu (nt 'tere' pro 'tele'), siis lapsed pakuvad sageli tähenduseta tähejadasid (nt 'tevet' pro 'tele'), lapsed tähistavad järgsilbis kuuldud häälikuid üsna sageli ka õ või ö-ga , mis teatavasti kirjakeeles taolises positsioonis olla ei saa (täiskasvanutest on seda teinud vaid üks murdeuurija). Sõnade valestituvastamine ei näi sõltuvat vokaalikvaliteedist, pigem ei suudeta tuvastada konsonante. Siit võib püstitada hüpoteesi, et eesti vabas kõnes redutseeruvad vokaalide asemel pigem konsonandid. (Sellest, kas ja kuidas konsonandid redutseeruvad, on pikemalt kirjutanud van Son & Pols 1995.)
Kokkuvõtvalt võime vaba kõne vokaalide kohta öelda järgmist:
· vokaalide paigutus formantruumis erineb oluliselt "laborivokaalide" omast: kui "laborivokaalide" puhul saab vokaale kirjeldada tunnustega ees-, kesk-, taga- ning kõrge, keskkõrge, madal, siis vaba kõne vokaalide põhitunnuseks võib pidada kuulumist rühma kõrge, keskkõrge või madal.
· vaatamata sellele, et kõnes võivad erinevate vokaalide akustilised karakteristikud kattuda, tuntakse nad sõnas väga hästi ära. Problemaatiline on pigem lausest ekstraheeritud sõna tuvastamine.
Saadud tulemus on kooskõlas Paul Boersma (1998) funktsionaalse fonoloogia teooriaga. Funktsionaalsuse hüpotees lingvistikas väidab, et keele põhifunktsioon on kommunikatsioon. Efektiivse ja efektse kommunikatsiooni seletamiseks võib kasutada teatud funktsionaalseid üldpõhimõtteid:
Kõneleja püüab teha artikuleerimiseks nii vähe jõupingutusi kui võimalik ning samas kindlustada kõne arusaadavus. Kuulaja omakorda püüab kõne tuvastamiseks maksimaalselt ära kasutada akustilist infot, kuna see aitab tal aru saada lausungi tähendusest. Samas püüab ta minimeerida klassifitseerimisjõupingutusi (kategoriseerimist). Selleks jagab ta variatsiooniderohke akustilise sisendi pigem kaheks kui näiteks viieks. S.t kuulaja kasutab nii vähe tajukategooriaid kui võimalik. (Boersma 1998, 1–3)
Eesti vaba kõne vokaalide produtseerimisel avaldub minimeerimine selles, et vokaalid koonduvad akustiliste parameetrite järgi kolme rühma – kõrge, keskkõrge, madal. Lausungi adekvaatseks tajumiseks näib sellest piisavat.
Funktsionaalse fonoloogia grammatikamudeli järgi (Boersma 1998, 143–148) toimub kõne produtseerimisega üheaegselt kõne arusaadavuse jälgimine: kõneldes balanseeritakse minimaalse artikulatsioonipingutuse ning arusaadavuse tagamise piiril.
Sõna tuvastamiseks jagatakse akustiline signaal lõplikuks hulgaks diskreetsteks kategooriateks. (Kategooriateks võivad olla näiteks helikõrgus, toon, nasaalsus, artikulatsioonikoht, sonoorsus, friktsioon ja nende samaaegsed ja järjestikused kombinatsioonid, aga ka suuremad struktuurid nagu silbid ja jalg.) Akustilise signaali ja diskreetsete kategooriate seoseid kirjeldatakse spetsiaalses piirangute keeles.
Tajugrammatikat kasutatakse kategooriate olemasolu või puudumine tuvastamiseks kõnesignaalis. Saadud kategooriate jada võrreldakse leksikoniga, kust otsitakse sobivaid kandidaate (nt sõnu). Leksikonist võidakse saada mitu sobivat vastet. Milline neist tegelikult võidab, selle määrab esinemissagedus ja semantiline kontekst.
Meie katsematerjali põhjal esile tulnud sõnatuvastusraskused viitavad sellele, et ilma konteksti teadmata pole sõna sageli võimalikki õigesti tuvastada. Laste puhul lisandub veel asjaolu, et nende sõnavara on täiskasvanutega võrreldes suhteliselt väike ning tundub, et ka nende tajukategooriate süsteem on ähmasemate piirangutega, mis avaldub selles, et lapsed pakuvad välja fonoloogiliselt eesti keele struktuuri sobimatuid ja/või tähenduseta sõnu.
Boersma on märkinud ka seda, et sõna õigesti tuvastamine võtab teatud aja. Kui aega on alla sekundi, siis ei jõuta akustiliste tunnuste jada leksikoniga vastamisi seada ja leksikonist sobivaid kandidaate otsida.
Meie katses oli otsustamisaega piisavalt: sõna kuulati kaks korda, sõnade vahel oli kahesekundiline paus ja enne järgmise sõna kuulamist viis sekundit pausi. Seega hõlmas katse tõenäoliselt leksikoniga vastandamise etappi. Üks lastest seletas, kuidas ta tuvastas sõna ‘seda’, millest puudus vokaal [e] nii: “Ma mõtlesin, et mis sõna see olla võiks, ja panin tähe juurde, et oleks normaalne sõna”. Tema arvates sobis selleks hästi ‘sõda’.
Edaspidises uurimises peaks vähendama sõna kuulamisaega, et teada saada, mis häälikukvaliteete tegelikut kuuldakse, ilma et leksikon tuvastusprotsessi sekkuks; teiseks uurida, kui tõenäoline on ja mis ulatuses toimub vabas kõnes konsonantide reduktsioon; ning kolmandaks oleks huvitav välja selgitada eesti keele tajukategooriate klassid ja kirjeldada neid funktsionaalse fonoloogia piirangute keeles.
Sõnanäited, pakutud variandid ning vokaalide akustika
Selles osas võib kuulata sõnu, vaadata sõna akustilist pilti ning vokaalide põhitooni ja formantväärtusi.
Kokku analüüsiti töös 146 sõna. Kuulamiseks valitud näitesõnade enamik kuulub n-ö problemaatiliste hulka, neis esineb nii vokaali- kui ka sõnatuvastusvigu.
Saatejuht EB:
EB 1: kuula ja otsusta, mis sõna kuulsid!
Sõna akustilisi karakteristikuid näed joonisel 17. Samast näeb, mida pakkusid teised kuulajad.
EB 2: kuula ja otsusta, mis sõna kuulsid!
Sõna akustilisi karakteristikuid näed joonisel 18. Samast näeb, mida pakkusid teised kuulajad.
EB 3: kuula ja otsusta, mis sõna kuulsid!
Sõna akustilisi karakteristikuid näed joonisel 19. Samast näeb, mida pakkusid teised kuulajad.
EB 4: kuula ja otsusta, mis sõna kuulsid!
Sõna akustilisi karakteristikuid näed joonisel 20. Samast näeb, mida pakkusid teised kuulajad.
Saatejuht HS:
HS 1: kuula ja otsusta, mis sõna kuulsid!
Sõna akustilisi karakteristikuid näed joonisel 21. Samast näeb, mida pakkusid teised kuulajad.
HS 2: kuula ja otsusta, mis sõna kuulsid!
Sõna akustilisi karakteristikuid näed joonisel 22. Samast näeb, mida pakkusid teised kuulajad.
HS 3: kuula ja otsusta, mis sõna kuulsid!
Sõna akustilisi karakteristikuid näed joonisel 23. Samast näeb, mida pakkusid teised kuulajad.
HS 4: kuula ja otsusta, mis sõna kuulsid!
Sõna akustilisi karakteristikuid näed joonisel 24. Samast näeb, mida pakkusid teised kuulajad.
Saatejuht HT:
HT 1: kuula ja otsusta, mis sõna kuulsid!
Sõna akustilisi karakteristikuid näed joonisel 25. Samast näeb, mida pakkusid teised kuulajad.
HT 2: kuula ja otsusta, mis sõna kuulsid!
Sõna akustilisi karakteristikuid näed joonisel 26. Samast näeb, mida pakkusid teised kuulajad.
HT 3: kuula ja otsusta, mis sõna kuulsid!
Sõna akustilisi karakteristikuid näed joonisel 27. Samast näeb, mida pakkusid teised kuulajad.
HT 4: kuula ja otsusta, mis sõna kuulsid!
Sõna akustilisi karakteristikuid näed joonisel 28. Samast näeb, mida pakkusid teised kuulajad.
Kirjandus
Barry, W. & Andreeva, B. 2000. Cross-language Similarities and Differences in Spontaneous Speech Patterns. http://www.coli.uni-sb.de/~wbarry/
Boersma, P. & Weenink, D. PRAAT (a system for doing phonetics) http://www.fon.hum.uva.nl/praat/
Boersma, P. P. G. 1998. Functional Phonology. Formalizing the interaction between articulatory and perceptual drives. Hague: Holland Academic Graphics. http://www.fon.hum.uva.nl/paul/diss/
Eek, A. & Meister, E. 1994. Eesti vokaalide sihtväärtused hääldus- ja tajuruumis. – Keel ja Kirjandus nr 7, 8, 9, 404–413, 476–483, 548–553.
Eek, A. & Meister, A. 1998.Quality of standard Estonian vowels in stressed and unstressed syllables of the feet in three distinctive quantity degrees. – Linguistica Uralica, 3, 226–233.
Liiv, G. & Remmel, M. 1970. On acoustic distinctions in Estonian vowel System. – Soviet Fenno-Ugric Studies 6, 7–23.
Pajupuu, H. 1995. Kultuurikontekst, dialoog, aeg. Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut. Preprint. Tallinn. http://www.eki.ee/teemad/kultuur/kontekst/kontekst
Pajupuu, H. 2000. Kuidas kohaneda võõras kultuuris. Käsiraamat. Tallinn: TEA.
Pajusalu, K., Parve, M., Teras, P. & Iva, S. 2000. Võru vokaalid I. Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 13. Tartu.
Parve, M. 2000. Võru lühikeste monoftongide akustikast. Rmt-s K. Pajusalu, M. Parve, P. Teras & S. Iva, Võru vokaalid I. Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 13, 9–38. Tartu.
Piir, H. 1985. Acoustics of the Estonian diphthongs. – EPP 1982–1983. Academy of Sciences of the E.S.S.R. Institute of Language and Literature, 5–103.Tallinn.
Vende, K. 1973. Phonetic conditioning factors of pitch in Estonian vowels. – EPP 1973.Academy of Sciences of the E.S.S.R. Institute of Language and Literature, 46–85. Tallinn.
Moon, S. J. & Lindblom, B. 1994. Interaction between duration, context, and speaking style in English, stressed vowels. – J. Acoust. Soc. Am. 96, 40–55.
van Son, R. J. J. H. & Pols, L. C. W. 1995. Acoustic consonant reduction: a comparison. – Institute of Phonetic Sciences, Universitu of Amsterdam, Proceedings 19, 83–91.
http://fonsg3.let.uva.nl/Proceedings/Proceedings_19/ConsonantRed_RvS/Consonantreduction.html