Ülle Viks
Eesti Keele Instituut, Tallinn
Eesti kakskeelsed tõlkesõnastikud ei ole alati pidanud vajalikuks sõnamuutmise esitamist, kuigi tekstis leiduvate sõnavormide põhjal on võõrkeelsel lugejal sageli raske mõistatada, millist märksõna ta peab sõnastikust otsima, nt toas, tuppa (tuba), kupli (kuppel), meest (mees, mesi), laevad (laadima, laev), peeti (pidama, peet) jne. Tavaliselt on tõlkesõnastikus ainult eesti märksõna, millele vaid homonüümide eristamiseks lisatakse teine vorm, nt palk palga ja palk palgi. Mõni sõnastik pakub teatud muutevorme iga märksõna juurde, aga leidub ka selliseid, mille abil on võimalik eesti keele morfoloogiat õppida. Morfoloogia esitamine kakskeelsetes sõnastikes on suurem teema ja sellel ma siin pikalt ei peatu, edaspidi toon ainult mõne näite.
Eesti ükskeelsed sõnastikud on esitanud morfoloogilisi andmeid algusest peale põhimõtteliselt sama süsteemi järgi, mis sai oma tänapäevase kuju E. Muugi Väikeses õigekeelsus-sõnaraamatus (Muuk 1933). Sõnaartiklis märksõna järel on mõned muutevormid ja tüübinumber. Omaette peatükis on numbritele vastavad tüübikirjeldused, kus tüüpsõnast esitatakse suurem valik muutevorme: nn põhivormid. Tüübikirjeldustele lisanduvad sageli ka juhised, mille järgi saab tüüpsõna põhivormide eeskujul moodustada ülejäänud muutevormid. Liitsõnade muutmist üldjuhul ei näidata, seda tuleb otsida põhisõna juurest. Ilma muutmisinfota on loomulikult ka muutumatud sõnad.
Muugi põhimallist erinevad J. V. Veski toimetatud Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat (EÕS 1925) ning selle eelkäija Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat (EKÕS 1918). Siin ei kasutata tüübinumbreid, ehkki numbrisüsteem oli olemas juba Wiedemanni Eesti-saksa sõnaraamatus (Wiedemann 1869). Märksõnas eraldatakse püstkriipsuga lõpposa, nt esi|k3, ha|kkima, helis|ema, ka|htlema, ka|ndma, koo|k4, lege|nd. Raamatu algul on lõpposastik, kus antakse lõpposade käänamine-pööramine. Allkriips näitab siin kolmandat väldet, raamatus on see tähistatud eriti paksu kirjaga. Lõpposad on järjestatud alfabeetiliselt. Nt
Juhul kui sõna kõik põhivormid saab moodustada lõpposade järgi, siis märksõna järel vorme ei anta. Kui aga mõnel sõnal osa vorme moodustatakse teisiti, siis need on sõnaartiklis näidatud. Vrd
Üsna palju leidub ka sõnu, millel lõpposa ei eraldatagi ja mille kõik põhivormid on vahetult sõnaartiklis, nt
Selline esitusviis on küllaltki mugav kasutajale, kuid ei anna võimalust saada ülevaadet morfoloogiasüsteemist. Ka muude sõnavormide (mittepõhivormide) saamist ei selgitata. Hilisemad sõnastikud pole lõpposade süsteemi üle võtnud.
Põhimalli variatsioonideks võib pidada nii kõiki õigekeelsussõnastikke Muugist kuni ÕS’99-ni (1999) ja seletussõnaraamatut (EKSS 1988) kui ka Väikest vormisõnastikku (VVS 1992), mis selle malli formaalses mõttes lõpuni arendab. Ühtse grupi moodustavad SÕS (1948), VÕS (1953), ÕS’60 ja ÕS’76, mille vormistus erineb ainult detailides.
Olgu näiteks samade sõnade artiklid eri sõnastikest:
Muuk’36:
ÕS’76:
EKSS:
VVS:
ÕS’99:
Nagu näha, on kõigis sõnastikes olemas tüübinumber ja mõned muutevormid. Sõnaliik on antud ainult VVS-is ja EKSS-is (v.a verb). Väldet ei märgi ainsana EKSS. ÕS’76 ja tema eellased on häälduskesksed ning panevad märgi kolmandavältelise hääliku ette, teised sõnastikud tähistavad silbi väldet: Muuk ja ÕS’99 silbi ees, VVS silbituuma (vokaali) ees. ÕS’99 jätab märgi panemata 1-silbilistele sõnadele ja vormidele. Vrd
Muuk: `jalg, `kuppel, di`eet, `kaugel ÕS’76: ja`lg, ku`ppel, diee`t, k`augel / ÕS’60: ka`ugel VVS: j`alg, k`uppel, di`eet, k`augel ÕS’99: jalg, .kuppel, di.eet, .kaugel
Kui üks sõna võib muutuda mitmel moel, siis on tüübinumbreid mitu ja vajaduse korral ka tüübile vastavaid vorme. Paralleeltüüpide selline esitusviis tuli käibele alles 90-ndatel aastatel (VVS ja ÕS’99), pärast seda kui Vabariiklik Õigekeelsuskomisjon oli 80-ndate algul mitmed paralleelsed muutmisvõimalused vabaks andnud (KT 1985), nt muuseum-tüüp, osa ne- ja s-sõnu, kõnelema-tüüp jne. Nt
VVS: stip`endium -i S 19e & {i→e[i} S 2 r`ooste/ne -se -s[t A 12i & A 10 kõnele[ma kõnel[da V 31 & kõnele[da V 27 ÕS’99: sti.pendium <-di-um 6: -i, -i; -djum 9: -i, -it> .roostene <12 ja 13: -se> kõnelema <53: kõnelda, kõnelen; 50: kõneleda>
ÕS’99 annab tüübinumbri ees kursiivis ka häälduse, kui muuttüüp sellest sõltub.
Sõnaartikli vormivalik on kõige rikkalikum ÕS’99-s, kus märksõna juures on esitatud “õigeks käänamiseks ja pööramiseks tarvilikke vorme”. Arvestatud on, et kasutajal oleks mugav leida kõik rasked vormid, kuigi need oleksid sageli ka tüüpsõna kaudu kättesaadavad. Teised traditsioonilised sõnastikud loodavad rohkem tüübistikus antud põhivormidele ja kasutaja üldistusvõimele ning pakuvad sõnastikuosas enamasti vaid paari olulisemat muutevormi. Need on noomenil ainsuse omastav, vahel ka osastav; verbil kas da-tegevusnimi või kindla kõneviisi olevikuvorm, või mõlemad. Kui sõna tüvi nendes vormides ei muutu, siis jäetakse vormid lisamata ja märksõna järel on ainult tüübinumber. Adjektiividele lisatakse võrdlusvormid keerulisematel juhtudel.
VVS ei lähtu kindlatest muutevormidest, vaid sellest, et sõnaartiklis oleks esindatud kõik vastava märksõna erinevad tüvevariandid, sõltumata sellest millistes muutevormides neid kasutatakse. Esindatud on ka vokaalmitmuse tüved, kuid enamasti mitte otseselt, vaid mitmusevokaali abil, mis paikneb tüübinumbri järel ja näitab ühtlasi ka, kas sellest sõnast on vokaalmitmus võimalik, vrd: saba s`appa S 17 u ja riba (r`ippa) S 17 (sabu, aga mitte *ribu). Sekundaarsetele tüvevariantidele, mille põhjustajaks on i-alguline mitmuseformatiiv, osutatakse sõnaartiklis reegli abil, nt v`oodi {i→e[i} (loe: v`oode[id, v`oode[ist jne), trof`ee {ee→e[i} (loe: trof`e[id ...).
Lisaks regulaarsetele vormidele on kõigi sõnastike sõnaartiklites ka erandlikke muutevorme (tavaliselt koos vorminimega), mis erinevad tüübinumbriga määratud vormidest. Kuna aga erandi staatus sõltub tüübimääratlusest (Viks 1997), siis võib mõni vorm olla ühes sõnastikus erand, teises mitte: nt mitmuse omastav sõnast jalg (jalgade e jalge) on Muugil antud tüüpsõna juures, teistes sõnastikes sõnaartiklis.
Sõnaartikli tüübinumbritele vastavad tüübikirjeldused esitatakse sõnastiku sissejuhatuses või eraldi grammatikaosas (VVS). Traditsiooniline tüübikirjeldus koosneb tüüpsõna põhivormide loendist kindlas järjekorras, ilma vormiliigenduseta tüveks ja muutelõpuks. Tüüpsõna vormide eeskujul peab kasutaja ise tuletama samad vormid ka teiste sõnade jaoks, mis kannavad sama tüübinumbrit. Olgu näiteks sõna purk ja sellele vastavad tüübikirjeldused eri sõnastikes (palatalisatsioonimärk on ära jäetud, märk ´ tähistab rõhku):
Muuk’36: `purk, purgi, 305
305: `kurk, kurgi, `kurki, `kurki e. kurgisse, `kurkide, `kurkisid e. `kurke, `kurkidesse e. kurgesse
ÕS’76: kur`k, kurgi 67
67: vaa`t, vaadi, vaa`ti, vaadisse e. vaa`ti, vaa`tide, vaa`te e. vaa`tisid, vaa`tidesse e. vaadesse*
EKSS: kurk, kurgi 22 s.
22: kurt, kurdi, kurti, kurdisse e. kurti, kurtide, kurte e. kurtisid, kurtidesse e. kurdesse*; komp. kurdim, sup. kõige kurdim
ÕS’99: kurk <20: kurgi, .kurki>
20. paks, paksu, .paksu, .paksu ja paksusse, .paksude, .pakse ja .paksusid, .paksudesse ja paksesse
võrdlus: paks, paksem, kõige paksem ja paksim
tuhm, tuhmim, kõige tuhmim
fo.rell, fore´lli, fo.relli, fo.relli ja fore´llisse, fo.rellide, fo.relle (ja fo.rellisid), fo.rellidesse ja fore´llesse
kabinet, kabineti, kabi.netti, kabi.netti ja kabinetisse, kabi.nettide, kabi.nette (ja kabi.nettisid), kabi.nettidesse ja kabinetesse
VVS-i tüübikirjelduste esitusviis on teine, sest tema primaarseks kasutajaks on arvutisüsteemid. VVS-i alusel on loodud teadaolevalt kolm eesti keele automaatset morfoloogiasüsteemi: EKI-s, Filosoftis ja Lingsoftis (Soomes). Kuid sama sõnastikku saab sama edukalt kasutada ka inimene, kelle jaoks on illustratsioonina lisatud ka tüüpsõna muutmine. Põhiline on siiski formaalne tüübikirjeldus, mis näitab iga põhivormi jaoks selles kasutatava tüvevariandi liigi (tüvekoodi vahendusel) ja konkreetse formatiivivariandi (muutelõpu). Näidissõna vormides on tüve ja formatiivi piir märgitud. Kui märk puudub, siis on tegemist ainult tüvega. Tüvemitmuse puhul on piirimärk pandud mitmusevokaali järele, kuigi mitmusetunnus sisaldub juba tüves (fusiivse liitumise korral põhjustab mitmusetunnus tüvevokaali teisenemise), nt jala → jalu[le, p`urki → p`urke.
Põhivormid on esitatud kindla skeemi järgi, kus igal vormil on oma koht. Iga tüübi juures on näidatud ka tüvevariantide järjestus sõnaartiklis (tüvekoodis tähistavad lemmatüve ja muutetüve tähed A ja B, tugevat ja nõrka astet T ja N). Paralleelvormide näitamiseks on mitmuse osastaval kaks positsiooni ning mitmuse omastava kõrval on koht mitmuse tüvele (Rpl). -V üldistab mitmusevokaalid e, u, i.
Noomeni põhivormide skeem:
sg n sg g pl g Rpl sg p pl p (sid) pl p (id, -V) sg adt
Näide noomenitüübist 22:
22 s`epp AT BT BN s`epp -a sepa S 22 i AT s`epp BN BT de BN -V sepa s`eppa[de sepi BT BT sid BT -V s`eppa s`eppa[sid s`eppi BT s`eppa
Seesama tüübi 22 kirjeldus (keskmine rida) teisel kujul (vt lisa:)
sg n sg g sg p sg adt pl g pl p Rpl at[] bn[] bt[] bt[] bt[de] bt[sid] & btv[] bnv[] s`epp sepa s`eppa s`eppa s`eppa[de s`eppa[sid & s`eppi sepi
See tüübikirjeldus ütleb näiteks, et mitmuse omastavas (pl g) on kasutusel tüvi bt / BT (muutetüve tugev aste) koos formatiiviga de: bt[de]. Raamatu sõnaartiklis on tüvevariant bt teisel kohal (AT BT BN), seega p`urk -i purgi S 22 e puhul on see p`urki. Järelikult mitmuse omastav sõnast purk on p`urki[de. Mitmuse osastavas (pl p) on kaks paralleelvormi: bt[sid] & btv[], seega p`urki[sid & p`urke. Teiste käänete paralleelvormid moodustatakse nõrgaastmelisest mitmusetüvest bnv[], nt purge (purge[s).
Põhivormide valik ja järjestus traditsiooniliste sõnastike tüübikirjeldustes on olnud küllalt püsivad. Noomenil antakse ainsuse nimetav, omastav, osastav ja sisseütlev ning mitmuse omastav, osastav ja sisseütlev. Adjektiivide jaoks lisatakse ka võrdlusvormid. Verbi vormivalik on pisut varieerunud. Alati on esindatud ma-infinitiiv (MA), da-infinitiiv (DA), kindla kõneviisi oleviku ainsuse 1. pööre (N), lihtmineviku ainsuse 1. (SIN) ja 3. pööre (S), käskiva kõneviisi oleviku 3. pööre või möönva kõneviisi olevik (GU), v-kesksõna (V), nud-kesksõna (NUD), kindla kõneviisi oleviku umbisikuline tegumood (TAKSE) ja tud-kesksõna (TUD). Mõni sõnastik on lisanud ja-tuletise (Muuk, SÕS), mõni mine-tuletise (ÕS’99). EÕS-is oli tud-partitsiibi asemel ma-infinitiivi umbisikuline vorm (tuldama pro tuldud).
VVS-i põhivormide valik erineb üldisest traditsioonist mitmes punktis.
Tüübikirjeldused sisaldavad ainult põhivorme, ülejäänud muutevormid saab moodustada nendest analoogia põhjal. Kõik sõnastikud ei anna juhtnööre, kuidas teisi vorme moodustada. Õpetus puudub EKSS-is ja ÕS’99-s. Muugi sõnastikud ja vahepealsed ÕS-id (SÕS, ÕS’60, ÕS’76) loetlevad iga põhivormi puhul, millistele muudele vormidele see on aluseks ja näitavad moodustusseoseid ka näidissõnade vormitabelite abil.
VVS kasutab spetsiaalseid analoogiareegleid, näitamaks kuidas tüübikirjelduses antud põhivormidest saada kõik ülejäänud vormid. Kõigepealt määratletakse analoogiarühmad - vormide hulgad, mis on seotud iga põhivormiga, nt
Kõik ühe analoogiarühma vormid kasutavad täpselt sama tüvevarianti, nt sg g tüvevariant on aluseks teistele ainsusekäänetele alates illatiivist (purgi[s, purgi[ga) ja mitmuse nimetavale (purgi[d).
Teine liik reegleid näitab, kuidas on omavahel seotud formatiivivariandid, nt
pl g: de → desse, des, dest, dele, del, delt, deks, deni, dena, deta, dega te → tesse, tes, test, tele, tel, telt, teks, teni, tena, teta, tega
Kui põhivormil on mitu formatiivivarianti (pl g: de/te), siis valitakse ka teistes sama analoogiarühma vormides formatiivivariant põhivormi järgi, nt de → des, dega jne, aga te → tes, tega jne. Vrd p`urki[de → p`urki[del, pahe[de → pahe[dest, aga kaan[te → kaan[tel, suhe[te → suhe[test.
Sõnamuutmist kirjeldavad tüübistikud on sõnastikust sõnastikku palju varieerunud, tüüpide arv kõigub Muugi VÕS-i 1166 ja VVS-i 38 vahel:
EÕS (lõpposastik) 290 (noomen: 191, verb: 99) Muuk 1933 1166 (noomen: 895, verb: 271) Muuk 1936 845 (noomen: 644, verb: 201) SÕS, VÕS, ÕS’60, ÕS’76 115 (noomen: 90, verb: 25) EKSS 49 (noomen: 36, verb: 13) VVS 38 (noomen: 26, verb: 12) ÕS’99 69 (noomen: 48, verb: 21)
See et peaaegu iga sõnastiku autorid on tüübistikku oma tarbeks kohandanud (ja sama autor ka ise muutnud), näitab et morfoloogiline klassifikatsioon ei ole midagi püha ja puutumatut. See on töövahend, mille abil saab grammatilisi andmeid sõnastikus ökonoomsemalt esitada. Ja loomulikult mõjutavad grammatikaesitust sõnastiku autori taotlused ja ettekujutused potentsiaalse kasutaja vajadustest. Tavakasutajal on lihtsam sõnavorme moodustada või nendest aru saada, kui ta leiab eeskujuks tüüpsõna, mis on tema sõnale võimalikult sarnane. See tähendab suuremat hulka tüüpe. Aga inimesele, kes kasutab sõnastikku keele õppimise või uurimise abivahendina, on rohkem kasu väiksemast tüübistikust, mis eksponeerib paremini keele morfoloogiasüsteemi ja toob selgemalt esile tüüpide erinevused ja sarnasused. Võrdluseks lähemalt kahe äärmuse, suurima (Muuk) ja väikseima (VVS) tüübistiku liigitusalustest.
Ilmselt on E. Muuk silmas pidanud kasutaja huve, kui ta tüüpide eristamisel arvestab mitmesuguseid peensusi (kuigi mitte järjekindlalt igal pool). Tüüpe võivad eristada: silpide arv, välde, tüve lõpuhäälikud, muutelõpud, sõna mitmuslikkus, tüvevariantide paigutus paradigmas, tüvemuutused hääliku tasemel (eraldi tüüpides muutused kk → k, pp → p, tt → t), paralleelvormide võimalikkus, erandlike muutevormide olemasolu, võrdlusvormide võimalikkus ja moodustusviis, jne. Seejuures pole haruldased ka ühesõnalised tüübid. Vastutulek kasutajale on ilmselt seegi, et tüvemuutusega sõnadest antakse enamasti ka sõnaartiklis teine vorm, kuigi tüüpsõna järgi oleks see hõlpsalt moodustatav, nt so`naat, sonaadi, 304
304. `paat, paadi, `paati, `paati e. paadisse, `paatide, `paatisid e. p`aate, `paatidesse e. paadesse
Muuk ei ole oma liigitusaluseid sõnastikus ise sõnastanud, 1. trüki eessõnas väidab ta, et “... sõnavormide leidmise võimaldamiseks kõige kohasem on paradigma-süsteem, ja nimelt niivõrd üksikasjaline paradigma-süsteem, et iga sõnastikuosas esinev sõna oleks temale vastavale paradigma tüüpsõnale kõlaliselt võimalikult lähedane.” (Muuk 1933: 5). Esimestes trükkides on tüüpide arv 1166, hiljem — alates 5. trükist (1936) — on see kahanenud 845-le.
Kakskeelsetest sõnastikest kasutab üht Muugi klassifikatsiooni varianti Saagpaku Eesti-inglise sõnaraamat (1992). Grammatika ülevaate ja muutmistabelite autor on J. Aavik, kes on tüüpe küll päris palju koondanud, kui neid on siiski 594. (Väldet märgitakse punktiga järgmise silbi vokaali all, siin vokaali ees.) Nt
Teine äärmus on VVS (38 tüüpi), mis ei tee kasutaja elu kergeks, kuid kindlustab ometi kõik võimalused tüübinumbri ja tüübikirjelduste abil jõuda iga sõnavormini.
VVS-i liigitusalused tuginevad tüve- ja formatiivivariantide kombinatoorikale e allotaktikale (Viks 2000a ja http://www.eki.ee/teemad/avatud_mrf.html) ja tüüpe eristavad:
Konkreetsed tüvemuutused ise ei erista tüüpe, sest kõik tüvevariandid on sõnaartiklis olemas. Sõnastiku kasutaja saab tüvevariandid valmiskujul ega pea nende moodustamiseks abi otsima tüübikirjeldustest. Arvutisüsteem saab tüvevariandid samuti kas sõnastikust või moodustab nad ise algvormist tüvemuutusreeglite abil. Tüübikirjeldus näitab iga vormi jaoks üksnes seda, mis liiki tüvevariant (lemmatüvi/muutetüvi, tugev/nõrk aste jne) seal esineb ja milline formatiivivariant sellele liitub.
VVS-i tüübistik on esitatud raamatu 1. osas (Sissejuhatus ja grammatika) ning praegu arvutis realiseeritud kujul artikli lisas.
VVS-i tüübistik on seni ainus sõnastikuklassifikatsioon, millel on selgelt fikseeritud ning rangelt ja järjekindlalt rakendatud liigitusalused. Seetõttu on sellest võimalik väikese vaevaga genereerida uusi tüübistikke, kui lisada uusi liigitusaluseid vastavalt sõnastiku erivajadustele. Näitena võiks siin tuua Norra-eesti eesti-norra sõnaraamatu (NEEN 1998), kus osa VVS-i tüüpe on jagatud alltüüpideks mitmuse osastava vokaali järgi, nt VVS-i tüüp 22 (sepp) jagunes tüüpideks 22e (riike), 22u (hindu), 22i (relvi). Sõnad, millel vokaalmitmus puudub, on ka sõnastikus ilma vokaalita (põu 22). Tüvemuutusi liigitusaluseks võttes võiks saada erinevaid tüübistikke sõltuvalt sellest, kas arvestada muutusi konkreetsete häälikute või häälikuklasside tasemel, nt võib k, p ja t vaheldused jätta ühte tüüpi (klusiilivaheldused), aga võib neist igaühele ka oma tüübi teha. Ainus tingimus on, et sama põhimõte oleks aluseks läbi kogu tüübistiku.
VVS-i klassifikatsioon (muutmata kujul) on kasutusel lisaks norra sõnastikule ka Eesti-vene sõnaraamatus (EVS 1997). Mõlema sõnastiku sõnaartiklitesse on tüübinumbrid ja muutevormid lisatud poolautomaatselt EKI kirjegeneraatori abil (vt Viks 2000b ja http://www.eki.ee/teemad/kirjegeneraator.html). Sõnaartiklite vormistused on seejuures erinevad, arvestades sõnastiku potentsiaalset kasutajat. EVS annab märksõna järel kõik põhivormid (verbil vähemalt neli, vajaduse korral rohkem) ja märgib ka 3. väldet, NEEN esitab ainult erinevate tüvevariantide näitamiseks vajalikud vormid (ilma välteta). Mõlemas on välja toodud erandlikud vormid (nt mitmuse omastava paralleelvorm jalge). Mõlemad näitavad tüve ja formatiivi piiri, EVS kasutab selleks märke [ ja / (eristamaks aglutinatiivset ja fusiivset liitumist), NEEN paneb formatiivid kursiivi. Sõnavormide lühendamisel kasutab EVS punkte, NEEN püstkriipsu ja sidekriipsu. Vrd
EVS: jalg <j`alg jala j`alga =, j`alga[de & j`alg/e j`alga[sid & j`alg/u S 22*> jõgi <jõgi j`õe jõge j`õkke, jõge[de jõge[sid S 21> juuni <juuni. . .[t -, .[de .[sid S 16> kandma <k`and[ma k`and[a kanna[b k`an[tud, k`and[is k`and[ke V 34> elama <ela.[ma .[da .[b .[tud V 27> NEEN: jal|g [-a -ga 22u; pl.gen. jalgade/jalge] jõgi [jõe jõge, adt. jõkke 21] juuni [16] kan|dma [-nab, ips. -tud 34] elama [27]
Muud sõnastikud jäävad liigitusaluste hulga ja valiku poolest nende kahe äärmuse vahele. Muugi klassifikatsioon on olnud aluseks õigekeelsussõnaraamatutele: SÕS, VÕS, ÕS’60, ÕS’76. VVS-ile on lähemal EKSS-i ja ÕS’99-i tüübistikud.
Kõige kauem on kasutusel olnud ÕS’76-st tuttav klassifikatsioon, mis kandus sinna üle ÕS’60-st ning oli enam-vähem samal kujul olemas juba Suures Õigekeelsussõnaraamatus (SÕS 1948). See variant on saadud ilmselt Muugi tüüpide koondamise tulemusena. Paraku on tüüpide kokkuvõtmise kriteeriumid olnud eri sõnarühmades väga kõikuvad, mille tulemusena on tüübistik jäänud kirjuks ja ebajärjekindlaks: erinevates sõnarühmades eristab tüüpe kord silpide arv, kord välde, kord sisehäälikute koostis, kord tüvevokaal, kord tüve lõpumuutuses osalevate vokaalide samasus või erinevus, kord mitmuse osastava vokaal, kord paralleelvormide olemasolu või puudumine jne.
Näiteks tüübid 27-30 käänduvad ühtmoodi (VVS-is tüüp 6), omavahel erinevad nad ainult tüve sisemuutuste poolest. Vrd
27 mõte: sisemuutus k/p/t → kk/pp/tt mõte → mõ`tte 28 saade: sisemuutus g/b/d → k/p/t saade → saa`te 29 kolle: kõik laadivahelduslikud tüvemuutused kolle → ko`lde, komme → ko`mbe, riie → r`iide, pale → pa`lge, taane → t`aande, vise → vi`ske, purse → pur`ske jne 30 aine: ainult vältemuutus aine → `aine, maitse → mai`tse jne
Järgmises sõnarühmas (tüübid 35-39, VVS-is tüüp 8) eristavad tüüpe tüve lõpumuutuste peensused, kusjuures sisemuutusi arvesse ei võeta. Vrd
35 küünal: lõpumuutus aC → Ca küünal → k`üünla, kukal → ku`kla, pundar → pun`tra, pöial → p`öidla, vemmal → ve`mbla jne 36 aken: lõpumuutus eC → Ca aken → a`kna, pastel → pa`stla, kinner → ki`ndra jne 37 kannel: lõpumuutus eC → Ce 2 sõna: kannel → ka`ndle, lemmel → le`mle 38 tütar: lõpumuutus aC → Ce 1 sõna: tütar → tü`tre
VVS-i tüüp 22 on ÕS’76-s jagatud 23 tüübi vahel, mis erinevad omavahel mitme tunnuse poolest: tüvevokaal, mitmusevokaal, tüve sisemuutus (samal kombel nagu tüüpides 27-30). Kuid ka siin on ebajärjekindlusi sees, nt suur ja reeglipärane tüüp 72 (hall) on tundunud ilmselt liiga suur ja sellest on eraldatud tüüp 73 (toon), mille ainsaks eritunnuseks on pikk vokaal sisehäälikutes. Samas on ühte tüüpi (76: pood) kokku võetud kõik need sõnad, millel on genitiivis 1 silp, arvestamata erinevaid tüve- ja mitmusevokaale, vrd p`ood p`oe p`oodi p`oode, j`õud j`õu j`õudu j`õude, r`oog r`oa r`ooga r`oogi.
ÕS’76 tüübistikku kasutavad ka mõned tõlkesõnastikud, nt Eesti-soome sõnaraamat (Kokla jt 1993), mille sõnaartiklis esindab kogu grammatikat üldjuhul tüübinumber, vormid on ainult homonüümidel ja ebareeglipärastel sõnadel. Verbi märksõna on soome eeskujul da-infinitiivis: jalg 54, jõgi 52, juuni 41, kanda 111, elada 94.
EKSS-i jaoks koostas E. Raiet uue tüübistiku, võttes aluseks VVS-i klassifikatsiooni eelvariandi. Osa tüüpe on jagatud mitmeks, enamasti mitmuse osastava vokaali järgi, nt VVS-i tüüp 22 jaguneb EKSS-is 4 tüübi vahel: 22: kurt (-e), 23: kurb (-i), 24: tark (-u), 27: õu (-). Teine suurem erinevus puudutab ne- ja s-sõnu. VVS-is on nad eri tüüpides, sest erineva ainsuse nimetava tõttu on ne-sõnadel 3 tüvevarianti (a0: soolane, b0: soolase, c0: soolas[t), s-sõnadel aga 2 (a0: tehas, b0: tehase). EKSS arvestab siin ainult erinevusi mitmusevormides, vrd
EKSS VVS tehas tehaseid 4 9 soolane soolaseid 4 10 harjutus harjutusi 5 11 oluline olulisi 5 12
ÕS’99 jaoks töötas H. Saari omakorda välja uue tüübistiku, mis osalt ühildub VVS-iga ja EKSS-iga, osalt sisaldab eristusi, mis pärinevad eelnevatest ÕS-idest. Suuremate tüüpide kirjeldustes on sama tüübinumbri all esitatud sageli mitu tüüpsõna oma vormidega e täpsustavad alltüüpsõnad (ÕS’76-s on need olnud omaette tüübid).
Nt
8: õpik, ohutu, kindel (ÕS’76: tüübid 2, 3, 12)
12: oluline, peegeldus, üldine (ÕS’76: tüübid 23, 24, 26)
20: paks, forell, kabinet (ÕS’76: tüübid 62, 72, 74)
Alltüüpides kajastuvad ka paralleeltüübid. Nt tüübis 6 on kaks alltüüpi: seminar, mis esindab ainult seda tüüpi, ja akvaarium, mis käändub nii tüübi 6 kui tüübi 9 järgi. Tüübikirjeldus sisaldab kõiki võimalikke paralleelvorme, mis kahest muutmisviisist tekivad, näitamata kumma tüübi juurde see või teine paralleevorm kuulub. Nt
ak.vaarium <-ri-um 6 ja -rjum 9>, ak.vaariumi, ak.vaariumi ja ak.vaariumit, ak.vaariumi ja ak.vaariumisse, ak.vaariumide ja ak.vaariumite, ak.vaariume ja ak.vaariumeid, ak.vaariumidesse ja ak.vaariumesse ja ak.vaariumitesse ja ak.vaariumeisse
VVS on eelistanud jätta paralleeltüübid tüübikirjeldustes lahku, nii et kasutaja peab moodustama kaks eri paradigmat, milles osa vorme on identsed. Nt sõnaartiklist akv`aarium -i S 19e & {i→e[i} S 2 tekivad tüübikirjelduste põhjal sellised vormisarjad (SgN, SgG, SgP, SgAdt, SgIll; PlG, PlP, PlIll):
19: akv`aarium, akv`aariumi, akv`aariumi, akv`aariumi, akv`aariumi[sse; akv`aariumi[de, akv`aariume, akv`aariumi[desse & akv`aariume[sse
2: akv`aarium, akv`aariumi, akv`aariumi[t, -, akv`aariumi[sse; akv`aariumi[te, akv`aariume[id, akv`aariumi[tesse & akv`aariume[isse
Suuremad tüübilahknevused ÕS’99 ja VVS-i vahel on astmevahelduseta sõnades: VVS-i tüübid 1 (vallatu) ja 2 (õpik) ning ÕS’99 tüübid 8 (õpik, ohutu, kindel), 9 (redel, väeti, number) ja 11 (raudne, primaarne).
VVS-i tüüpe eristab siin tüve lõpumuutuse olemasolu või puudumine. Tüübis 1 on kõigis muutevormides sama tüvevariant (a0), tüübis 2 on ainsuse nimetavas käibel lemmatüvi (a0) ja kõigis muudes vormides muutetüvi (b0) (null ütleb, et sisemuutused puuduvad). Vrd
1: vallatu, vallatu, vallatu[t, vallatu[te, vallatu[id (a0: vallatu)
2: õpik, õpiku, õpiku[t, õpiku[te, õpiku[id (a0: õpik ja b0: õpiku)
ÕS’99 ei arvesta tüüpide 8 ja 9 puhul tüve lõpumuutust. Näiteks sõnad vallatu, fantastika, õpik : õpiku, loeng : loengu, totter : totra, soodne : soodsa kuuluvad kõik tüüpi 8 ja sõnad arvuti, loend : loendi, kuppel : kupli kuuluvad tüüpi 9. Samas on eraldi tüübina 11 välja tõstetud üks konkreetne lõpumuutus ne → se, nt raudne : raudse. Tüübid 8 ja 9 erinevad omavahel tüvevokaali poolest. Kasutaja seisukohalt on i-tüveliste sõnade lahutamine muude tüvevokaalidega sõnadest täiesti põhjendatud, sest mitmusetunnuse i ees toimub tüvevokaali muutus i → e, mida teiste tüvevokaalide puhul ei ole, vrd ohutu : ohutuid (tüüp 8) ja arvuti : arvuteid (tüüp 9). VVS-is selline sekundaarne tüvemuutus tüüpe ei erista, sest see toimub automaatselt. Nii kuuluvad ohutu ja arvuti samasse tüüpi, kusjuures sekundaarne tüvevariant ise on sõnaartiklis esindatud reegliga, nt arvuti {i→e[i} S 1. Kokkuvõttes:
VVS ÕS’99 vallatu 1 8 arvuti 1 9 loeng : loengu 2 8 loend : loendi 2 9 soodne : soodsa 2 8 raudne : raudse 2 11
ne- ja s-sõnade tüübistamine on lahendatud samuti kui EKSS-is, s.t ainult mitmuse osastava järgi, arvestamata erinevusi ainsuse nimetavas ja tüvevariantide hulgas:
tüüp 12: ne- ja s-sõnad, mitmuse osastavas -i (olulisi, peegeldusi),
tüüp 13: ne- ja s-sõnad, mitmuse osastavas -id (soolaseid, tehaseid).
Paralleelse käänamise näitamiseks on tüübi 12 all eraldi alltüüpsõna kahe tüübinumbriga:
.üldine <12 ja 13>, .üldise, .üldist, .üldisse ja .üldisesse, .üldiste, .üldisi ja .üldiseid, .üldistesse ja .üldisisse ja .üldiseisse
võrdlus: .üldisem, kõige .üldisem ja .üldisim ja .üldiseim
Sama tüübimääratlus on sõnastikus ka s-sõnadel, vrd .raskune <12 ja 13 -se> ja .raskus <12 ja 13 -e>.
Osa ÕS’99 tüübieristusi on ilmselt pärit ÕS’76-st. Näiteks tüve lõpumuutuse VC/CV juures arvestatakse mõnikord (astmevahelduslikel sõnadel) vokaalide samasust või erinevust, vrd kannel - kandle, tatar - tatra (tüüp 37: samad vokaalid), pastel - pastla, tütar - tütre (tüüp 38: erinevad vokaalid). Teises (astmevahelduseta) sõnarühmas sama tunnus aga ei tööta, nt sellised sõnad nagu köömen - köömne, kukkur - kukru (samad vokaalid) ja koskel - koskla, veider - veidra (erinevad vokaalid) kuuluvad kõik tüüpi 8.
VVS-i tüüp 22 jaguneb ÕS’99-s enamasti mitmuse osastava vokaali alusel: 20: -e, 21: -i, 22: -u. Kuid sellest on kaks kõrvalekallet. Omaette tüübiks on jäetud (vana ÕS-i eeskujul) genitiivis 1-silbilised sõnad (tüüp 24: pood) ja uus tüüp on tehtud nominatiivis vokaaliga lõppevate sõnade jaoks (23: sai). Seejuures leidub mõlemas tüübis erinevaid mitmuse osastava vokaale, vrd sai - saiu ja saiasid, nui - nuie ja nuiasid, põu - põuesid (tüüp 23), pood - poode, roog - roogi, lõõg - lõõgu (tüüp 24).
Tüüpide vastavused eri sõnastikes võib leida tabelite kujul EKI koduleheküljelt: sissejuhatus ja tüübitabelid.
Tööd toetas ETF grant 3489.
Tüvekoodil on kolm võimalikku positsiooni, vastavalt tüvemuutuste eri liikidele:
1. positsioon - tüve lõpumuutused:
2. tüve sisemuutused (e astmemuutused)
3. morfoloogiliselt või morfofonoloogiliselt tingitud tüvemuutused:
Analoogiavormid moodustatakse järgmiselt:
Osa põhivorme on üksikud - ilma analoogiarühmata.
SgN |
SgG |
SgP |
SgAdt |
PlG |
PlP |
PlR |
||
---|---|---|---|---|---|---|---|---|
01 | a0[] | a0[] | a0[t] | X | a0[te] | a0|a0r[id] | a0|a0r[i] | vallatu |
02 | a0[] | b0[] | b0[t] | X | b0[te] | b0|b0r[id] | b0|b0r[i] | õpik |
03 | an[] | bt[] | bt[t] | X | bt[te] | bt|btr[id] | bt|btr[i] | vaher |
04 | a0[] | b0[] | a0[t] | X | b0[te] | b0[id] | b0[i] | ase |
05 | an[] | bt[] | an[t] | X | bt[te] | bt|btr[id] | bt|btr[i] | liige |
06 | an[] | at[] | an[t] | X | an[te] | at[id] | at[i] | mõte |
07 | an[] | bt[] | an[t] | X | an[te] | bt|btr[id] | bt|btr[i] | hammas |
08 | an[] | bt[] | an[t] | X | an[de] | bt[id] | bt[i] | tütar |
09 | a0[] | b0[] | a0[t] | X | a0[te] | b0[id] | b0[i] | katus |
10 | a0[] | b0[] | c0[t] | X | c0[te] | b0[id] | b0[i] | soolane |
11 | a0[] | b0[] | a0[t] | a0[se] | a0[te] | b0v[] | b0v[] | harjutus |
12 | a0[] | b0[] | c0[t] | c0[se] | c0[te] | b0v[] | b0v[] | oluline |
13 | at[] | bn[] | at[t] | at[de] | an[te] | at[i] | bnv[] | suur |
14 | at[] | bn[] | ct[t] | ct[de] | cn[te] | at[i] | an[i] | uus |
15 | at[] | bn[] | ct[tt] | ct[tte] | cn[te] | at[] | at[] | käsi |
16 | a0[] | a0[] | a0[t] | a0g[] | a0[de] | a0[sid] | X | kõne |
17 | a0[] | a0[] | a0[] | a0g[] | a0[de] | a0[sid]&a0v[] | a0v[] | saba |
18 | at[] | an[] | at[] | atg[] | at[de] | at[sid]&atv[] | anv[] | sõda |
19 | a0[] | b0[] | b0[] | b0[] | b0[de] | b0v[] | b0v[] | seminar |
20 | a0[] | b0[] | b0[] | b0g[] | b0[de] | b0[sid] | X | nimi |
21 | at[] | bn[] | bt[] | btg[] | bt[de] | bt[sid] | X | jõgi |
22 | at[] | bn[] | bt[] | bt[] | bt[de] | bt[sid]&btv[] | bnv[] | sepp |
23 | at[] | bn[] | bt[] | bt[] | an[te] | bt[sid]&btv[] | bnv[] | hein |
24 | an[] | bn[] | bt[] | bt[] | bt[de] | bt[sid]&btv[] | bnv[] | padi |
25 | at[] | bn[] | bt[] | bt[] | bnv[]&bt[de] | btv[]&bt[sid] | X | õnnelik |
26 | a0[] | a0[] | a0[d] | X | a0[de] | a0[sid]&a0r[id] | a0r[i] | idee |
01 a0: f`uksia, k`erge, vallatu, v`oodi; a0r: v`oode[id
02 a0: õpik, tore, sipelgas, r`audne, k`attev, n`umber; b0: õpiku, toreda, sipelga, r`audse, k`atva, n`umbri; b0r: n`umbre[id
03 an: vaher, manner; bt: v`ahtra, m`andri; b0r: m`andre[id
04 a0: habe; b0: habeme
05 an: liige, võti, kallis; bt: l`iikme, v`õtme, k`alli; btr: k`alle[id
06 an: mõte, jäänu, olnud; bt: m`õtte, j`äänu, `olnu
07 an: hammas, rukis; bt: h`amba, r`ukki; btr: r`ukke[id
08 an: tütar; bt: t`ütre
09 a0: katus; b0: katuse
10 a0: soolane; b0: soolase; c0: soolas[t
11 a0: harjutus; b0: harjutuse; b0v: harjutusi
12 a0: oluline; b0: olulise; c0: olulis[t; b0v: olulisi
13 at: s`uur; bn: suure; an: suur[te; bnv: suuri[l
14 at: `uus; bn: uue; ct: `uu[t; cn: uu[te; an: uus[il
15 at: käsi; bn: k`äe; ct: k`ä[tt; cn: kä[te
16 a0: kõne, ratsu; a0g: k`õnne
17 a0: saba, tuvi; a0g: s`appa; a0v: sabu
18 at: sõda, tigu; an: sõja, t`eo; atg: s`õtta; atv: sõdu; anv: sõju[s
19 a0: seminar; b0: seminari; b0v: seminare
20 a0: nimi, tuli; b0: nime, tule; b0g: t`ulle
21 at: jõgi; bt: jõge; bn: j`õe; btg: j`õkke
22 at: s`epp; bt: s`eppa; bn: sepa; btv: s`eppi; bnv: sepi[l
23 at: h`ein; bt: h`eina; bn: heina; btv: h`einu; bnv: heinu; an: hein[te
24 an: padi; bt: p`atja; bn: padja; btv: p`atju; bnv: padju[l
25 at: haril`ik; bt: haril`ikku; bn: hariliku; btv: haril`ikke; bnv: harilike
26 a0: galer`ii, id`ee; a0r: id`e[id
Kui põhivormil on olemas paralleelvorm (tüüp 25 PlG), annab see ka analoogiavormides paralleelvormid. Mitmusetüvi (Rpl) annab ainult paralleelvorme. Üksikud põhivormid on: Sg N, Sg P, Sg Adt, Pl P.
SgN: []
SgP: [t]/[]/[d]/[tt]
SgAdt: [de]/[tte]/[se]/[]
PlP: [id]/[sid]/[i]/[]
SgG → SgIll SgIn SgEl SgAll SgAd SgAbl SgTr SgTer SgEs SgAb SgKom PlN [] → sse s st le l lt ks ni na ta ga d
PlG → PlIll PlIn PlEl PlAll PlAd PlAbl PlTr PlTer PlEs PlAb PlKom [te] → tesse tes test tele tel telt teks teni tena teta tega [de] → desse des dest dele del delt deks deni dena deta dega [] → sse s st le l lt ks ni na ta ga
PlR → PlIll PlIn PlEl PlAll PlAd PlAbl PlTr [i] → isse is ist ile il ilt iks [] → sse s st le l lt ks
Põhivorme tähistavad siin (lühiduse ja kergema loetavuse huvides) vorminime asemel peamised formatiivivariandid, numbrid (analoogiareeglites) eristavad pöördeid.
MA | MATA | V | S | SIN | SIME | DA | GE | B | ME | TUD | TAKSE | ||
27 | a0[ma] | a0[mata] | a0[v] | a0[s] | a0[sin] | a0[sime] | a0[da] | a0[ge] | a0[b] | a0[me] | a0[tud] | a0[takse] | elama |
28 | at[ma] | at[mata] | at[v] | at[s] | at[sin] | at[sime] | at[da] | at[ge] | an[b] | an[me] | an[tud] | an[takse] | leppima |
29 | at[ma] | at[mata] | at[v] | at[s] | at[sin] | at[sime] | an[ta] | an[ke] | at[b] | at[me] | an[tud] | an[takse] | hüppama |
30 | at[ma] | at[mata] | at[v] | at[s] | at[sin] | at[sime] | bn[da] | bn[ge] | at[b] | at[me] | bn[dud] | bn[dakse] | riidlema |
31 | a0[ma] | a0[mata] | a0[v] | a0[s] | a0[sin] | a0[sime] | b0[da] | b0[ge] | a0[b] | a0[me] | b0[dud] | b0[dakse] | rabelema |
32 | at[ma] | at[mata] | at[ev] | at[is] | at[in] | at[ime] | at[ta] | at[ke] | bn[b] | bn[me] | at[tud] | at[takse] | seisma |
33 | at[ma] | at[mata] | at[ev] | at[is] | at[sin] | at[sime] | at[da] | at[ge] | bn[b] | bn[me] | at[dud] | at[dakse] | naerma |
34 | at[ma] | at[mata] | at[ev] | at[is] | at[sin] | at[sime] | at[a] | at[ke] | bn[b] | bn[me] | cn[tud] | cn[takse] | saatma |
35 | at[ma] | at[mata] | ct[ev] | ct[is] | at[sin] | at[sime] | ct[a] | at[ke] | bn[b] | bn[me] | cn[tud] | cn[takse] | nutma |
36 | an[ma] | an[mata] | an[v] | bn[i] | bn[in] | bn[ime] | ct[a] | bn[ge] | an[b] | an[me] | bt[dud] | cn[akse] | tulema |
37 | at[ma] | an[mata] | at[v] | at[s] | an[sin] | an[sime] | at[da] | an[ge] | at[b] | an[me] | at[dud] | at[dakse] | võima |
38 | at[ma] | an[mata] | at[v] | ct[i] | ct[in] | cn[ime] | bt[a] | an[ge] | at[b] | an[me] | at[dud] | bn[akse] | sööma |
27 a0: ela[ma, m`uutu[ma, kirjuta[ma
28 at: l`eppi[ma; an: lepi[b
29 at: h`üppa[ma; an: hüpa[ta
30 at: r`iidle[ma; bn: riiel[da
31 a0: rabele[ma; b0: rabel[da
32 at: s`eis[ma; bn: seisa[b
33 at: n`aer[ma; bn: naera[b
34 at: s`aat[ma; bn: saada[b; cn: saade[tud
35 at: n`ut[ma; bn: nuta[b; cn: nute[tud; ct: n`utt[a
36 an: tule[ma; bn: tul[i; bt: t`ul[dud; ct: t`ull[a; cn: tull[akse
37 at: v`õi[ma; an: või[me
38 at: s`öö[ma; an: söö[me; bt: s`üü[a; bn: süü[akse; ct: s`õ[i; cn: sõ[ime
Verbi analoogiarühmad moodustavad hierarhia. Esimesel tasandil on kõige olulisemad põhivormid, mille analoogiarühmadesse võiksid kuuluda ka kõik vastavad madalama taseme põhivormid, kui neil poleks väikestes tüüpides mõningaid erijooni.
Üksikud põhivormid on V, S ja TAKSE.
MA → VAT [ma] → vatMATA → MAS MAST MAKS [mata] → mas mast maks DA → DES [da] → des [ta] → tes [a] → es
V: [v]/[ev] S: [s]/[is]/[i]SIN → SID2 SID6 [sin] → sid sid [in] → id id SIME → SITE [sime] → site [ime] → ite GE → GU3 GEM GU6 NUD NUKSIN NUKSID2 NUKS NUKSIME NUKSITE NUKSID6 NUVAT [ge] → gu gem gu nud nuksin nuksid nuks nuksime nuksite nuksid nuvat [ke] → ku kem ku nud nuksin nuksid nuks nuksime nuksite nuksid nuvat B → N D 0N 02 KSIN KSID2 KS KSIME KSITE KSID6 [b] → n d 0 0 ksin ksid ks ksime ksite ksidME → TE VAD [me] → te vad TUD → TI TAKS TUKS TAVAT TUVAT TAGU TAMA TA TAV [tud] → ti taks tuks tavat tuvat tagu tama ta tav [dud] → di daks duks davat duvat dagu dama da davTAKSE: [takse]/[dakse]/[akse]