Autoriõigus: Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross
|
EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007 |
|
SISSEJUHATUS ORTOGRAAFIA MORFOLOOGIA SÕNAMOODUSTUS SÜNTAKS LEKSIKOLOOGIA
| LEKSIKOLOOGIALEKSIKOLOOGIA HARUDOnomastika. IsikunimedIsikunimi ehk antroponüüm on inimest tähistav nimi. Isikunime osad on eesnimi, s.o lapsele tema sünni registreerimisel antav nimi, ja perekonnanimi, s.o vanemailt lapsele kanduv nimi. Perekonnanimi asetseb enamikus keeltes eesnime järel (nt inglise ja saksa keeles), harvemini ees (nt ungari ja jaapani keeles). Tänapäeva eestlase eesnimi on ees ja perekonnanimi järel, nt Ain Kaalep, Viivi Luik, Mats Traat. Ainult seal, kus on tarvis perekonnanimede järgi tähestikulist järjestamist, võib kasutada pöördjärjestust, mida märgistab koma, nt Hirv, Indrek Kaalep, Ain Luik, Viivi Rummo, Paul-Eerik Traat, Mats Unt, Mati Kui sellist järjestust kasutatakse kirjakeelses tekstis, siis on tunda bürokraatiakeele hõngu, nt Kirjanikest võtsid koosolekul sõna Kaalep, Ain, Luik, Viivi ja Traat, Mats. See on pöördjärjestus, kus perekonnanimi on nimetavas käändes. Veel on võimalik pöördjärjestus, kus perekonnanimi on omastavas käändes, nt Kaalepi Ain, Luige Viivi, Traadi Mats. See on eestipärane mall, sest nii kasutati vanasti eestlaste lisanimesid (vt allpool). Tänapäeval ei ole see aga ametlik ega enam neutraalnegi mall, vaid argikeelne. Eestlaste eesnimed (näitestiku on koostanud Henn Saari)
Isanimi ehk patronüüm on isa või esiisa nimest saadud nimi. Eri keeltes võib see olla moodustatud kas liite abil (nt vene -ович, -евич, -овна, -евна, Иван Александрович Кузнецов, Мария Александровна Кузнецова) või järglast märkiva sõna abil (nt islandi Jón Ingólfsson – Jón Ingólfuri poeg, Áslaug Ólafsdóttir – Áslaug Ólafuri tütar). Isanimi käibib kas koos eesnimega (vn Матвей Семенович, valgevene Вольга Ягораўна) või on muutunud perekonnanimeks (Skandinaavia son- ja sen-lõpulised nimed, nagu Jensen ‘Jensi poeg’; Gruusia švili-lõpulised nimed, nagu Gogišvili ‘Gogi laps’). On ka perekonnanimesid, mis päritolu poolest on emanimed ehk matronüümid, s.o ema või esiema nimest saadud nimed, nt ingl Nelson ‘Neli poeg’. Eestlastel ei ole isanime kasutamine tavaks. Siiski oli isanimi terve nõukogude aja kõigis dokumentides ja asjaajamises kohustuslik. Nt avaldustes, telefonimaksete tasumisel, pangast raha võtmisel jne tuli kirjutada: Tiiu Evaldi t Erelt, Jaan Antsu p Kivi. Nüüd on nõutavad ainult eesnimi ja perekonnanimi, mis kokku annavad eestlase nime. Nagu paljudel teistelgi rahvastel olid eestlastel enne perekonnanimede tekkimist lisanimed. Lisanimi oli isa- või hüüdnimel, ametinimetusel või muul põhinenud isikunimeosa, mis võis, kuid ei tarvitsenud järglastele päranduda. Lisanimed asusid linlastel perekonnanime järel, talupoegadel ees. Eestlased kasutasid lisanimesid, mis olid saadud talunimest (Pendi Joosep, Laratsi Sass), talu- ja isanimest (Vaino Matsi Hans), elukutsest (Sepa Juhan ja Kapa Juhan). Ametlikult anti perekonnanimed eesti talupoegadele 1816–1835 pärast pärisorjuse kaotamist, Setumaal alles 1921–22. Eestlaste perekonnanimed on saadud nt
Sõnaliigilt
Käändsõnad on hrl nimetavas käändes (vt enamik näiteid) ja omastavas, nagu Mäe, Kalda, Sepa, Pae, Luige; vähe muis käändeis: Viiralt, Maalt, Ühtegi. Keelelt
Aastail 1935–1940 oli Eestis suur nimede eestistamise aktsioon, mille tulemusena oma nime eestipärastas üle 210 000 inimese. Näiteks on eestistuse läbi teinud Eesti keeleelus tuntud perekonnanimed Berg – Ariste (Saaremaa kohanime järgi) Saaberk – Saareste Mälson – Mägiste Reichenbach – Riikoja (tõlkelaen) Schwalbe – Silvet Roosmann – Nurmekund (muistse maakonna järgi) Freienthal – Raiet Rosenstrauch – Rajandi Takenberg – Tarand Speek – Saari Kui eestlase perekonnanimi on väga ilus, nagu Kallismaa, Õnnepalu, Ehasalu, Merilind, Mererand, Meriste, Lumiste, siis on suure tõenäosusega tegemist eestistamise ajast pärit nimega. Samal ajal eestistati ka võõrapäraseid eesnimesid. Praegu on sagedaimad eestlaste perekonnanimed:
Inimesel võib olla veel hüüdnimi – mitteametlik nimi, mis on inimesele külge jäänud tema välimuse, tegevuse või iseloomu järgi või moonutatud tema nimest. Nt Julk-Jüri, Kupu-Kai, Punahabe, Titepiuks, Tiiger, Neitsi, Talisman (< Talis Bachmann), Jants ja Jankel (< Jaan), Seilu (< Seilenthal), Kriku (< Krikmann), Gorba (< Gorbatšov). Põlgust väljendab jämedatooniline sõimunimi, nt Paksmagu, Rasva-Ruts, Lipaka-Lilli. Vahel soovib isik kasutada varjunime ehk pseudonüümi. Nende hulgast on kõige tuntumad kirjanikunimed, mille kohta on koostatud terveid raamatuid. Nt Mait Metsanurk (kodanikunimega Eduard Hubel), Villem Ridala (Villem Grünthal), Lydia Koidula (Lydia Jannsen, abielunimega Michelson), Onu Thal (Uno Laht), Emil Tode (Tõnu Õnnepalu). Isikunimede struktuuri, päritolu, muutumist ja levikut uurib antroponüümia. Vahel öeldakse ka antroponüümika, aga see sõna märgib veel mingi keele või piirkonna isikunimede kogumit, nt eesti antroponüümika, Setumaa antroponüümika. Oma loomu poolest isikunimedele lähedal seisavad veel loomanimed. Loomanimi ehk zoonüüm tähistab looma (hrl kodulooma), nt (koer) Pontu, (kassid) Välk ja Pauk, (hobune) Piki, (lehm) Mooni, (pull) Punu, (siga) Rõik, (kits) Möki, (kana) Tuti, (kukk) Petja, (ronk) August. |