EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

LEKSIKOLOOGIA

LEKSIKOLOOGIA HARUD

Leksikograafia

Sõnaraamatute liike

Märksõnastiku ülesehitus võib olla:

1. Alfabeetiline (st kirjelduse suhtes neutraalne).

   Tähestikuline ehk alfabeetiline sõnaraamat esitab sõnad liht- või pesatähestikuliselt. Esimese näiteid on: Tiiu Erelt, Tiina Leemets „Õpilase ÕS” Tallinn, 2004. Teise näiteid „Vene-eesti tehnika sõnaraamat” Tallinn, 1975, kus nt märksõna экскаватор alt võib leida ka kõik ekskavaatoriliigid.

   Pöördsõnaraamatus on sõnad järjestatud mitte algus-, vaid lõpptähtede järgi. Nt Anthony Rowley, Ludwig Hitzenberger „Rückläufiges estnisches Wörterbuch. Eesti keele pöördsõnaraamat” Bayreuth, 1979.

2. Kirjeldust arvestav (mõisteline, sagedus- vms sõnastik).

   Mõisteline sõnaraamat esitab sõnad mõisterühmiti ja vajab siis tähestikulist registrit. Nt Andrus Saareste „Eesti keele mõisteline sõnaraamat” Stockholm, 1958–1968, register: Uppsala, 1979. Heido Otsa „Autosõnastikus” Tallinn, 1993, on terminid esitatud teemajaotiste kaupa: A auto, B mootor, C väntmehhanism, D gaasijaotus, .., V hooldus ja remont, X veondus, Y tee, sõit ja liiklus, Z üldautotehnilist (kokku 25 jaotist). Järgnevad neli tähestikulist registrit keelte kaupa: eesti, saksa, inglise ja vene terminid (lisavihikust saab soome terminidki).

   Sagedussõnaraamat näitab sõnade sagedust ühe keele või allkeele tekstides ning sõnad on järjestatud selle alusel. Nt Heiki-Jaan Kaalep, Kadri Muischnek „Eesti kirjakeele sagedussõnastik” Tartu, 2002.