EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

LEKSIKOLOOGIA

SÕNAVARA

Põhi-, üld- ja oskussõnavara

Tarvitusulatuse poolest võime sõnavaras eristada järgmisi osi.

Põhisõnavara – selle moodustavad keele kõige sagedamini tarvitatavad ja vajalikumad sõnad. Sõnavarastatistika on kindlaks teinud, et eesti keeles on need:

1. olema
2. ja
3. ta/tema
4. see
5. ei
6. et
7. kui
8. ma/mina
9. mis
10. aga
11. oma
12. nad/nemad
13. ise
14. nagu
15. minema
16. tulema
17. siis
18. saama
19. kes
20. nii
21. ka
22. ning
23. me/meie
24. kõik
25. mees
26. või
27. üks
28. tegema
29. veel
30. kuid
31. hakkama
32. jääma
33. teine
34. vaatama
35. aeg
36. teadma
37. võima
38. miski
39. suur
40. nägema
41. pidama
42. võtma
43. silm
44. inimene
45. juba
46. nüüd
47. käsi
48. ainult
49. üle
50. ütlema

10 nimisõna edetabel

1. mees
2. aeg
3. silm
4. inimene
5. käsi
6. naine
7. päev
8. asi
9. pea
10. nägu

10 omadussõna edetabel

1. suur
2. hea
3. vana
4. uus
5. pikk
6. väike
7. täis
8. noor
9. viimane
10. ilus

Põhisõnavarra kuuluvad sõnad on suhteliselt sõltumatud suhtlussituatsioonist, keeletarvitajate taustast (kodukoht, haridus, sotsiaalne kuuluvus jm) ja kõneainest.

Põhisõnavara kindlakstegemisel on praktiline väärtus: võõrkeele õpetamisel (nt eesti keel venelasele, inglise keel eestlasele) antakse õppurile selgeks õppida kõigepealt põhisõnavara, alustades selle kõige sagedamast otsast. Selleks koostatakse keele põhisõnastikud. Eesti keele kohta on olemas Raimo Raagi „Estniskt basordförråd. Basic Estonian vocabulary” (Uppsala, 1987, 2. tr 2006) – seega siis rootslastest ja inglastest keeleõppureile –, mis tugineb Tartus Juhan Tuldava juhtimisel tehtud uurimustele. Selle sõnastiku järgi on Hele Pärn ja Leeni Simm omakorda teinud põhisõnastiku ka venelaste tarvis: „Базовый словарь эстонского языка. Eesti keele baassõnastik” (Tallinn, 1988).

Põhisõnavara kuulub tuumosana üldsõnavara hulka. Üldsõnavara on sõnavara, mida vajab igapäevaseks suhtluseks iga keeletarvitaja. Siia ei kuulu näiteks kõrgkeelne sõnavara, oskussõnavara ega slängisõnavara. Näiteid: saak (aga mitte voos), neljakandiline laud (aga mitte ristkülikukujuline), peeneks minema (aga mitte peenduma), raadio (aga mitte raadiovastuvõtja).

Üldsõnavara kõrval on keeles väga ulatuslik sõnavara osa veel oskussõnavara – oskussõnade ehk terminite kogum. Selle kohta kasutatakse ka võõrsõna terminoloogia, millel on aga veel teinegi tähendus: terminoloogiateooria – laiemas mõttes oskuskeeleõpetus ja kitsamas mõttes oskussõnaõpetus. Oskussõnad ehk terminid on erialamõisteid tähistavad keelendid. Oskussõnavarast vajab iga keeletarvitaja ainult väikest osa oma ametile vastavalt, nt mõeldagu siinjuures terminivara peale, mida vajavad fotograaf, jurist või õmbleja. Esimese sõnavarra kuuluvad: adapter, ammooniumtiosulfaat, diafragma, digikaamera, emulsioonikiht, fotokemikaalid, katik, kinnistama, kontrastsus, säritama, teravussügavus, toonimislahus, vaegsäritus, valgustundlikkus jpm. Juristil on tarvis: asjaõigus, eraõiguslik, hagi, haldusleping, hüpoteegiga koormama, kohustis, otsust tühistama, pankrotihaldur, servituut, teovõime, tingimisi karistus, valdust üle andma, volikiri, õigusvõime jpm. Õmblejale vajalikud sõnad on: dekateerima, juurdelõikus, (õmblust) kappima, koetriip, krae kand ja krae käänis, maha traageldama, miider, passe, pisterida, põõn, (lõikeserva) täkestama, ultusäär jpm.

Kõrvutame vasaku tulba üldsõnavarra kuuluvaid sõnu parema tulba oskussõnadega:

Oskussõnavarast võib rääkida mitmes mahus, nt kogu eestikeelsest oskussõnavarast, tehnika oskussõnavarast, valgustehnika oskussõnavarast.

Eesti oskussõnavara on aegade jooksul arendatud rikkaks ja paindlikuks, nii et ta suudab tänapäeval rahuldada kõikide teadus-, kunsti-, tootmis- jm alade ning harrastuste keelelisi nõudeid.

Üld- ja oskussõnavara vahel ei ole jäikteravat piirjoont. Üle mõeldava piiririba aga toimub sõnade mõlemasuunaline liikumine. Ühelt poolt kasutab oskuskeel uute erialamõistete tähistamiseks ühe allikana ka üldsõnavara. Teiselt poolt saavad paljud erialamõisted tuttavaks kogu rahvale või vähemalt haritlaskonnale ning vastavad sõnad lähevad üldsõnavarra. Oskussõna tähendus võib seejuures olla muutunud, võrreldes tema oskuskeelse, täpsema tähendusega. Nt meditsiinikeeles märgib infarkt vere juurdevoolu lakkamisest tingitud elundi või selle osa kärbust, üldsõnavaras on tähendus kitsenenud ainult südameinfarkti peale. Edastama võeti 1960. aastail käibele andmetöötluse oskussõnana, kuid sai õige pea üldtuntuks ühendverbide edasi andma ja edasi saatma sünonüümina (seega laiemas tähenduses).

Ühe isiku seisukohalt on võimalik sõnavara jaotus aktiivseks ja passiivseks sõnavaraks. Aktiivne sõnavara on sõnavara, mida üks inimene ise kasutab. Passiivne sõnavara on sõnavara, mida inimene ise ei kasuta, aga millest ta saab aru.