|
|
Leitud 1 artikkel
mina ‹pron› ‹ainsuse 1. isik, rõhulises asendis›, ‹s›
1 ‹pron› sõna, mida kõneleja kasutab endale osutamiseks
Võrdle meie
minä
(painottaen, vahvistaen:) juuri minä
minäpä, minähän
minä vars. psyk.
1 ‹pron› sõna, mida kõneleja kasutab endale osutamiseks
Võrdle meie
minä
▪ minu nimi on Margarita minun nimeni on Margarita
▪ üks mis selge: majandusinimest minust ei saa yksi on varmaa: talousihmistä minusta ei tule
■ mina'p, minap (rõhutavalt, kinnitavalt:) just mina(painottaen, vahvistaen:) juuri minä
minäpä, minähän
▪ minap see olingi, kes läbi aastate keldrist kõiksugu kraami pihta pani minähän se olin, joka vuosien mittaan vohki kellarista kaikenlaista kamaa
2 ‹s› ‹käändub mina: mina› inimese enda olemus, nii nagu ta ennast teadvustab; selle teatud osa või külgminä vars. psyk.
▪ pinge all tuleb välja su tõeline mina paineen alla todellinen minäsi paljastuu
▪ meis on kohusetundlik mina ja sõnakuulmatu mina meissä on vastuuntuntoinen minä ja tottelematon minä
