‹adj› (kõige) peal või kõrgemal olev või asetsev (võrdlevalt vähemalt kahe objekti puhul) ⇔ alumine ▫ Ülemine hambarida. ▫ Meie büroo asub kõige ülemisel korrusel. ▫ Särgi ülemine nööp oli lahti. ■ astmelt, arvult, määralt (kõige) kõrgem ▫ Valimisõiguslike inimeste vanusele pole ülemist piiri seatud. ■ helikõrguselt (kõige) kõrgem ▫ Ülemine do.