‹adj› loomulikus, õiges olekus olev, mitte järeletehtud või võltsitud = tõeline (1. täh) ▫ Ehtsad pärlid. ▫ Ehtne šampanja on mõistagi veel kallim. ▫ Kas need on teil ehtsad juuksed või parukas? ▫ Maitseb nagu ehtne puskar. ■ (tundmustega ühenduses:) puhtast südamest tulev, mitte võltsitud või teeseldud = siiras ▫ Kõik tundub ehtne ja sundimatu. ▫ Minu üllatus oli ehtne. ■ (aitab väidet tugevdada, öeldut rõhutada) = tõeline (2. täh), puhtakujuline, täielik ▫ See oli ehtne terror! ▫ Te olete küll ehtne võlur! – SEOTUD SÕNAD: ehtsalt ‹adv›, ehtsus ‹s› ◊ laensõnasaksaecht 'õige, seaduslik; ehtne, võltimatu, puhas' < alamsaksaecht, echte 'abielus sündinud; õiguspärane, seaduslik' (varasem kuju vanasaksi ēhaft 'abielus sündinud; õiguspärane, seaduslik', mis lähtub sõnast ē, ehe, ewe 'seadus; abielu')