[EKS] Eesti keele sõnaraamat

element ‹s› 1 millegi oluline koostisosa, olemuslik, iseloomulik osa või üksikasi
= komponent
▫ Kübersõja elemente on esinenud kõigis hiljutistes suuremates relvakonfliktides.
▫ Ootamatuse element on meie elus väga oluline.
▫ Lavastuses on kabaree elemente.
▫ Disainielement.
▫ Põhielement.
■ masina, aparaadi, seadme (hrl iseseisva kasutamisotstarbeta) üksikosa (nt hammasratas, võll, polt)
= detail (2. täh)
▫ Lõikeelement.
■ teatava (taunitava) omadusega inimene või inimeste rühm suuremas hulgas
▫ Ühiselamutes on kuritegelikku elementi piisavalt.
▫ Pole ohtlikumat elementi kui õllene tudeng.
2 keemia aine, mis koosneb ühesugustest, s.t sama aatomnumbriga aatomitest ja mida keemiliste menetlustega ei saa lihtsamateks osadeks lahutada
= keemiline element ‣ VÕRDLE lihtaine
○ HEA TEADA Teadaolevaid keemilise elemente on 2011. aasta novembri seisuga 118.
■ füüsika keemiline elektrivooluallikas, mis ei ole korduvalt laetav
= galvaanielement
■ matemaatika teatav näitaja, tunnuse väärtus, hulga liige vm
▫ Hulga element.
3 (vanaaja filosoofias:) üks neljast materiaalsest ürgalgest (tuli, vesi, õhk või maa)
= ürgelement
■ ‹kelle› kellelegi (algselt, ürgselt) sobiv, loomulik keskkond
▫ Mets ei ole minu element.
◊ laensõna saksa Element 'element' < ladina elementum 'algaine, ürgalge'