‹s› 1rõdu kirikus lauljate, kuulajate või oreli paigutamiseks = väär2 ▫ Empooril asub orel ja teenistuse ajal laulab seal koor. 2(romaani ja gooti arhitektuuris:) basiilika või mõne kodakiriku külglöövide peal olev võlvitud käik ▫ Empoorid külglöövide peal on tugevasti võlvitud ja suurte akendega. ◊ laensõnasaksaEmpore 'empoor' (sõnast empor 'üles')