hüva 1 ‹adj› (muhedamas, mõnusamas keelepruugis:) hea ▫ Meditsiin on meil ju hüval järjel. ▫ Kuuldavasti saab sealt hüva nõu. ▫ Hüva õhtut! ■ (kinnitust, nõusolekut, mööndust märkivana:) olgu ▫ Hüva, ma liialdan. ▫ Hüva, olgu nii! 2murdesõnaparempoolne, parem = hüvak ‣ VÕRDLE kura ▫ Emajõe luhad hüva kätt. ◊ põlissõnaläänemeresoome-mordva v soome-ugri: soomehyvä 'hea', mokšačiva 'hea, korralik, auväärne', ?komišań 'hea; viisakas'