[EKS] Eesti keele sõnaraamat

halb 1 ‹adj› ebameeldivat tunnet tekitav, rahulolematust või pahameelt esile kutsuv
⇔ hea
▫ Halvad teated rikkusid kõigi meeleolu.
▫ Kandidaat jättis halva mulje.
▫ Halva ilma tõttu jäeti võistlused ära.
▫ Kõval toolil oli halb istuda.
■ (ebameeldivate, vastumeelsust tekitavate aistingutega seoses)
⇔ hea
▫ Kõnelejal oli halb hingeõhk.
■ ‹adj› negatiivsete eetiliste omadustega, moraalselt vääritu, laiduväärt
⇔ hea
▫ Poiss sattus teismelisena halba seltskonda.
▫ Tööintervjuule tulnul ei õnnestunud oma halbu külgi varjata.
▫ Tal on halb kuulsus.
■ ebasõbraliku ja vaenuliku hoiakuga
⇔ hea
▫ Arsti süüdistati patsientide halvas kohtlemises.
▫ Neil on naabritega halvad suhted.
2 ‹adj› oma laadilt, omaduste poolest nõuetele mittevastav, mittekvaliteetne või ebarahuldav
⇔ hea
▫ Tal on halb maitse.
▫ Direktor on tore inimene, aga halb organisaator.
▫ Vastuvõtul pakuti väga halba veini.
▫ Halva ventilatsiooniga tuba.
3 ‹s› ebameeldiv asi või nähtus
▫ Pole halba ilma heata.
▫ Ta oskas teiste kohta ainult halba rääkida.
◊ põlissõna läänemeresoome (piiratud levikuga): soome halpa 'odav; väheväärtuslik', vadja alpa luulekeelne 'halb'