[EKS] Eesti keele sõnaraamat

hoov ‹s› 1 tara, müüri või hoonetega ümbritsetud ala; ala elamu ja kõrvalhoonete vahel
= õu (1. täh)
▫ Mul on suvila hoovi peal vana puurkaev.
▫ Lapsed mängisid hoovis.
▫ Koduhoov.
▫ Taluhoov.
▫ Majahoov.
2 vananenud õukond, hoovkond
= õu (2. täh)
◊ laensõna alamsaksa hof 'hoov' (ühisgermaani sõna)