‹s› 1grammatiline kategooria, mis tähistab nimisõna vm käändsõna iga vormi, mis näitab eeskätt sõna süntaktilist vahekorda lause teiste sõnadega = kaasus (2. täh) ‣ VÕRDLE pööre1 (5. täh) ▫ Liigisõna on nimetavas käändes ja väikese tähega. ▫ Vahel ajab Tanja mõned sõnad ja käänded segamini, kuid parandab end kohe. 2tee vms suuna järsem muutumine; selle muutuse koht = pööre1 (2. täh), käänak, käänd ▫ Rada teeb keerukaid käände, kuid ta ei hargne. 3taevakeha asendi koordinaat: taevakeha nurkkaugus taevaekvaatorist = deklinatsioon ‣ VÕRDLE otsetõus ○ HEA TEADA Kääne on geograafilise laiuse analoog.