‹s› kõnekeelnehuligaanse käitumisega või ka kuritegevusele kalduv isik (eriti nooruk) ▫ Baarid on suletud ja purjus kaagid näitavad tänaval oma võimu. ◊ laensõnaveneбаскак 'khaani maksukoguja tatarlaste ajal', murdes ka 'jultunud, häbematu inimene' < tšagataibaskak 'maksukoguja'
kaak2
M
‹s› 1ühest või kahest postist ja selle (nende) peale toetuvast põikpuust koosnev keskaegne rajatis, mille külge poodi surmamõistetud = võllas, võllapuu 2endisaegne avalikku kohta püstitatud puu- või kivipost, mille külge kinnitati karistatav ning kus sageli ka ihunuhtlust jagati = häbipost ◊ laensõnaalamsaksakāk 'häbipost'