[EKS] Eesti keele sõnaraamat

kaapima 1 (terava eseme või käega) korduvalt mööda mingit pinda tõmbama
▫ Kaapisin oma sääsekuplades naha verele.
▫ Hobune kaapis jalaga maad ja hirnatas.
■ sel moel midagi millegi küljest eraldama või puhastama
▫ Põhjakõrbenud pudrupoti põhja tuli kõvasti kaapida.
▫ Isa oli lõua habemest puhtaks kaapinud ja ülikonda pugenud.
■ midagi uuristama või esile kraapima
▫ Koer oli aia alla augu kaapinud.
■ pühkides kokku koguma
▫ Kaapisin mahavalgunud riisiterad uuesti kotti.
2 kõnekeelne kiiresti, tormates minema
= kaapama (2. täh)
▫ Uudise edasi andnud poiss kaapis kähku minema.
◊ laensõna germaani: gooti skaban 'kaapima, kraapima; pügama', vanapõhja skafa 'kaapima, kraapima', saksa schaben 'kaapima, kraapima; riivima'