[EKS] Eesti keele sõnaraamat

kange 1 ‹adj› paindumatu, puine, jäik (nii et liikumine või liigutamine on takistatud)
▫ Reumahaige kanged liigesed.
▫ Käed olid külmast kanged.
▫ Pikast istumisest kangeks jäänud taguots.
■ ‹adj› (keelepruugi kohta:) võõrapärane, vigane
▫ Võõras küsis kanges eesti keeles teed kunstimuuseumi.
2 ‹adj› (inimese võimete kohta:) mingi omaduse või saavutuse poolest silmapaistev; tubli mingil alal, äge midagi tegema
= kõva
▫ Vanaisa oli kange töömees.
▫ Ta on ikka olnud kange mees lubama.
▫ Kange kala- ja jahimees.
▫ Noorena oli ta kange naistemees.
▫ Kange mutt, sellise matka tegi läbi.
■ ‹adj› mehine ja kartmatu
▫ Rasked ajad vajavad kangeid mehi.
▫ Väike, aga kange rahvas.
■ ‹adj› selline, kes ei anna alla, visa ja kangekaelne
▫ Ta oli juba lapsena kange ja oma õigust täis.
▫ Üks on kangem kui teine, kokkuleppele nad küll ei jõua.
3 ‹adj› (intensiivsuselt:) kõva, äge, väga tugev
= valus (3. täh)
▫ Kange peavalu.
▫ Kange kiusatus oli pakkumine vastu võtta.
▫ Laps kurtis kanget pissihäda.
▫ Kange külm püsis mitu nädalat.
▫ Liiga kanged prillid väsitavad silmi.
4 ‹adj› (aine kohta:) tugeva toimega
▫ Haige oli aastaid võtnud kangeid rahusteid.
▫ Kanged alkohoolsed joogid viin, rumm, džinn ja brändi.
▫ Kanges sinepis hautatud angerjas.
■ ‹s› kõnekeelne (viina vm paljude kraadidega alkoholi kohta)
▫ Seltskonnas pruugiti ikka kangemat ka.
– SEOTUD SÕNAD: kangus ‹s›