‹s› 1erilisus, omapära või kummalisus; veider mõte, hull idee vms = kiuks (2. täh) ▫ Kui maod elamisse tõime, arvasid külainimesed, et ju me ikka kiiksuga oleme. ▫ Ülikonna vältimise kiiks on tal isast. 2hrl hõõrdumisel tekkiv pikk, terav ja kõrge heli ◊ kõlasõna