[EKS] Eesti keele sõnaraamat

klõnks1 1 ‹s› kuuldav neelatus (ja sellega kaasnev kõrisõlme liikumine)
= klõnksatus
▫ Villu luges silmadega rootslase kõrisõlme klõnksusid.
▫ Oigele järgneb järgneb kaeblik klõnks kurgus ning vilin rinnakorvis.
2 ‹s› lonks, suutäis hrl kanget alkoholi
= klahv2, klõmakas (1. täh), klõmm1 (1. täh), klähv, laksakas (2. täh)
▫ Tooge meile üks väike hingeturgutuse klõnks.
◊ kõlasõna

klõnks2 ‹interj›
annab edasi kuuldava neelatuse heli
▫ Koer neelab vorsti – klõnks ja läinud!
◊ kõlasõna