[EKS] Eesti keele sõnaraamat

kohtunik ‹s› 1 kohtuasju arutav ja otsustav, õiguse mõistmise pädevusega ametiisik kohtuasutustes
▫ Tartu maakohtu kohtunik.
▫ Euroopa inimõiguste kohtu kohtunik.
▫ Eeluurimiskohtunik.
■ (millegi üle otsustaja, hinnangu andja kohta)
▫ Mõni mängis kohtunikku, mõni tegi transat.
▫ Ma olen iseenda kohtunik.
2 spordivõistlust jälgiv ja juhtiv, vastava ettevalmistusega isik
= spordikohtunik
▫ Esmakordselt MM-i ajaloos pidi kohtunik finaalis punast kaarti tõstma.
▫ Jalgpallikohtunik.
▫ Korvpallikohtunik.
◊ kirjakeele sõna Sõna kohtumõistja asemele loodud tuletis
‣ F. R. Kreutzwald 1863