[EKS] Eesti keele sõnaraamat

konks ‹s› 1 (terava) kõverdatud otsaga või kõver ese millegi haaramiseks, kiskumiseks või riputamiseks
▫ Kala jäi konksu otsa.
▫ Kell kiikus aeglaselt konksu otsas.
▫ Hulljulged mehed rippusid mitu tundi kraana konksu otsas.
▫ S-kujuline konks.
▫ Veokonks.
▫ Kinnituskonks.
2 taipamist eeldav, nuputama, leiutama sundiv asjaolu (mis tähelepanuta olekus võib märkamata jääda)
= krutski, trikk (2. täh)
▫ Tuli riuklik mõte talle konksuga küsimus esitada.
▫ Juriidiline konks.
▫ Konks on selles, et ..
◊ kõlasõna