[EKS] Eesti keele sõnaraamat

korrapäratu ‹adj› väliskujult, ehituselt, asetuselt ilma kindla korrata (nt ebasümmeetriline)
= ebakorrapärane ⇔ korrapärane
▫ Põhiplaanilt oli linnus korrapäratu nelinurk.
▫ Väikest kasvu korrapäratute näojoontega mees.
■ ilma kindla korrata läbi viidud, toimuv või esinev; ebaühtlaste vaheaegadega, ebaühtlases rütmis toimuv või sooritatav
= ebakorrapärane ⇔ korrapärane
▫ Söömine on olnud varemgi korrapäratu.
▫ Molekulide korrapäratu soojuslik liikumine.
– SEOTUD SÕNAD: korrapäratult ‹adv›, korrapäratus ‹s›