‹adj› 1loomult, olemuselt pehme, heatahtlik, mitte karm või range ▫ Kaine peaga oli ta vaikne, leebe mehike. ▫ Naine vaatas mind leebe pilguga. ▫ Leebed seadused. 2(ilma, looduse kohta:) suhteliselt soe, mõnusana tunduv (ja vaikne), mitte külm, tuuline ega tormine = mahe (2. täh), pehme (5. täh) ▫ Pühapäeval on leebe sügisilm. – SEOTUD SÕNAD: leebelt ‹adv›, leebus ‹s› ◊ ?laensõnagermaani: vanapõhjahlær 'pehme, mahe (ilm, tuul)'