1surnut (või tema säilmeid) hrl vastava kombetalituse saatel hauda panema, mulla vm pinnasega katma; sellisel sündmusel osalema (leinajana või kombetalituse läbiviijana) = sängitama (1. täh) ▫ Keskajal oli kombeks surnuid kirikusse matta. ▫ Matsin täna kalli inimese. ▫ Kaks poega on tal veel elus, kaks maetud. ■ ‹väljendites› (märgib mingist mõttest, tundest loobumist, elu vms untsuminekut) ▫ Ma pole veel matnud lootust võita. ▫ Sinna kolkasse matsin oma nooruse. 2millegi alla varjule, peitu panema; millegagi (kinni) katma ▫ Toidu ülejäägid matab ilves lume alla. ■ peale tulles või paiskudes katma või varjama ▫ Mudalaviin mattis enda alla kümmekond maja. ▫ Pinnatuisk on matnud kõik jäljed. 3(kohest selget) hüvitust saamata raha, jõuvarusid vm millegi peale kulutama ▫ Valimiskampaaniasse maeti meeletuid summasid. ▫ Silver ei soovi oma aega ja energiat matta teise mehe järelkasvu. 4(hääle, helide) kuuldavust summutama ✉Pröökav orel kippus jõuetut koraali matma.Tarmo Teder ■ (tundeid, mõtteid) tagaplaanile tõrjuma, millessegi summutama ▫ Viha mattis kaine mõtlemise. ▫ Üritan mured töösse matta. ■ harvmillegi katvaga materdades leeke kustutama ✉Leidsin mitu tekki, millega sai tuld matta.Rein Veidemann ◊ põlissõnaläänemeresoome (lõunarühm): vadjamattaa 'kinni katta; (kõvasti) sulgeda', liivimattõ 'maasse kaevata, matta'. Tuletis sõnast *manta ~ *mante 'maa', mis pole eesti keeles iseseisvana säilinud