[EKS] Eesti keele sõnaraamat

paha 1 ‹adj› laadilt või omadustelt normaalsele mitte vastav, ebameeldivat või ebamugavat tunnet tekitav, rahulolematust esile kutsuv
▫ Ta on täna pahas tujus.
▫ Paha on olla.
▫ Oma poega on paha kiita, aga ta on töökas.
▫ Ilm oli väga paha.
▫ Paha lugu, kui kohvikus wifi ei tööta.
■ (ebameeldivate, vastumeelsust tekitavate aistingute seoses)
⇔ hea
▫ Mis paha lõhn siin on?
▫ Vesi oli paha maitsega.
▫ Keegi lasi paha haisu.
■ mingis suhtes ebasoodus või ebasobiv
⇔ hea
▫ Lennuk läheb natuke pahal ajal, kell 2 öösel.
▫ Meile sattusid teatris pahad kohad.
2 ‹adj› halvasti käituv või üldse negatiivsete moraalsete omadustega; moraalses mõttes laiduväärt
⇔ hea
▫ Sa olid täna paha poiss.
▫ Kaagveret on tuntud kui pahade tüdrukute kooli.
▫ Mõnel inimesel on paha komme alati teisi süüdistada.
■ ebasõbralikkust väljendav
▫ Ta ei öelnud mulle ühtki paha sõna.
3 ‹s› miski halb või ebameeldiv
▫ See on halva kuulsusega koht, kus võib paha aimamata kakluse ohvriks sattuda.
▫ Ega ma seda paha pärast ütelnud.
▫ Pisut sporti ei teeks paha.
◊ põlissõna läänemeresoome v läänemeresoome-saami: soome paha 'paha, halb, kuri, ebameeldiv', vepsa paha 'tige, kuri; halb; kehv, nõrk', ?saami buošše 'kuri, halb, ärrituv (naine)'