– pealesuruma ‹v› 1kellelegi millekski survet avaldama, kedagi tagant sundima; jõudsalt või vägisi peale tulema, end peale sundima = peale pressima (1. täh) ▫ Ta surus oma tõde peale. ▫ Tähtaeg surub peale. ▫ Uued tööd suruvad peale. 2füüsilist survet avaldama, lükkama, vajutama vms = peale pressima (2. täh) ▫ Jää surus peale, lõpuks laev purunes.