[EKS] Eesti keele sõnaraamat

räsima 1 rebima (ja viga tegema), kiskudes, muljudes vm viisil lõhkuma või rikkuma
= rappima (2. täh), rasima
▫ Kanaari saari räsinud tugevad tuuled on põhjustanud suurt kahju.
▫ Põuast räsitud taimed.
■ ‹hrl tud-vormis› vaevatud, vigastatud seisundis olema; (hingelist) vaeva, raskusi põhjustama
▫ Kuidagi räsitud nägin välja.
▫ Majanduskriisist räsitud riik.
▫ Kaotused on räsinud ka vaimu.
2 kiirustades, räpakalt haarama, käega kinni kahmama
= sasima (2. täh)
▫ Mees räsis kasti sülle.