[EKS] Eesti keele sõnaraamat

rahutu ‹adj› 1 (meeleseisundi, loomuse kohta:) kergesti erutuv või ägestuv, teatud pingest vms elevil või närviline; sellist seisundit väljendav
▫ Mees ootas ja muutus rahutuks.
▫ Ilmselt olen selline rahutu hing.
▫ Stefan oli rahutu laps.
▫ Peas ringlesid rahutud mõtted.
2 millegi poolest (häirivalt) vahelduv või ebakindel, mitterahulik
▫ Suusataja sõit jättis rahutu mulje, palju oli rajavahetusi ja trügimist.
▫ Lähis-Idas on väga rahutu olukord.
▫ Rahutu elustiil.
■ (looduse, loodusnähtuste kohta:) mittevaikne, pidevalt muutlik
▫ Rahutu meri.
▫ Eduard Ole maal „Maastik rahutu taevaga“.
– SEOTUD SÕNAD: rahutult ‹adv›