[EKS] Eesti keele sõnaraamat

sõõm ‹s› 1 korraga neelatav kogus mingit vedelikku, suutäis (midagi joodavat)
= lonks
▫ Külaline rüüpas sõõmu konjakit.
▫ Ta kustutas ahnete sõõmudega janu.
▫ Jõin kohvi ühe sõõmuga ära.
2 korraga kopsudesse tõmmatav (või väljapuhutav) kogus õhku
▫ Hingan sõõmu värket õhku.
■ sigaretist, piibust korraga suhu tõmmatav kogus tubakasuitsu vm mõnuainet
= mahv
▫ Jana hingab sisse sõõmu kanepiõie suitsu.
■ (millegi värskendava, uudse kohta)
▫ Teie muusika oli kui sõõm vabadust.
◊ põlissõna läänemeresoome-mordva: soome siemaista 'lonksata, rüübata', liivi sēmḑa 'piim', ersa śimems 'jooma'