[EKS] Eesti keele sõnaraamat

sööma1

1 midagi toiduks tarvitades suhu võtma, mäluma ja alla neelama, toitu manustama
▫ Söö suu tühjaks!
▫ Armastan seeni süüa.
▫ Sa sööd kole palju.
▫ Püüton on söömata olnud viis kuud.
▫ Sõime lõunat restoranis.
■ (väljendites millestki elatumise või ülalpeetavana olemise kohta)
▫ Armuleiba süüa ei taha meist keegi.
▫ Ainult noorem vendadest pole veel kroonuleiba söönud.
▫ Lapsed sõid oma vanemad vaeseks.
2 (parasiitputukate kohta:) purema, hammustama, närima
▫ Võeh, lutikad söövad!
▫ Koid sõid kampsunisse augud.
3 (esemete, ainete, olukordade, nähtuste kohta:) kulutama, kahjustama, hävitama
▫ Rooste sööb rauda.
▫ Leek sööb halge.
▫ Mind sööb mingi sisemine tõbi.
▫ Inflatsioon on kõik säästud söönud.
■ (tunnete kohta:) piinama, vaevama
▫ Mure sööb hinge seest.
▫ Teda sööb armukadedus.
◊ põlissõna soome-ugri: vadja süvvä 'süüa', ersa śevems 'sööma', ungari eszik 'sööma'

– VÄLJENDID: hinge seest sööma, tagasi sööma, silmi peast sööma, sööma ja salgama, närve sööma, sisse sööma, välja sööma, siga ka ei söö, oma sõnu sööma, silmadega sööma, üle sööma, oma mütsi ära sööma, süüa tegema, läbi sööma, ära sööma, süüa keetma, peale sööma