[EKS] Eesti keele sõnaraamat

sein ‹s› 1 hoonet, tuba vm ruumi piirav püstine, katuseni või laeni ulatuv osa
▫ Seintelt pudenes krohvi ja kive.
▫ Ruumi seintel rippus palju pilte.
▫ Majasein.
▫ Kirikusein.
▫ Kuurisein.
▫ Kivisein.
▫ Betoonsein.
■ ‹sisekohakäänetes› (ühenduses elektriseadmete sisse- ja väljalülitamisega märgib seinas olevat pistikupesa)
▫ Tõmbasin triikraua seinast välja.
■ eset (külgedelt, tagant) toetav, selle sisemust ümbritsev püstine osa
▫ Klaasist seintega lift.
2 pinnavormi, muldrajatist vm looduslikku kohta piirav või ümbritsev (järsk) nõlv või pind
▫ Jõekalda järsk sein.
▫ Koopasein.
▫ Kaldasein.
■ kehaosa (õõnsust, sisemust) ümbritsev pind
▫ Unearteri seinad.
▫ Emakasein.
▫ Soolesein.
3 (sotsiaalse võrgustiku vm veebilehel:) ala, kuhu saab kirjutada sõnumeid, lisada pilte vms
▫ Paljud kasutajad tahaksid oma seinalt eemaldada pilte, mis neile ei meeldi.
▫ Facebooki sein.
4 (millegi ääristava, varjava kohta)
▫ Jõe taga kõrgub metsa tume sein.
■ (vaheseina, tõkke kohta inimsuhetes)
= müür
▫ Sein rikaste ja vaeste vahel.
◊ laensõna balti: leedu siena 'piir; sein', läti siena 'sein'