sina1 1 ‹pronainsuse 2. isik, rõhulises asendis, käändub sinu, sind› sõna, millega kõneleja osutab kuulajale, sellele, kellega räägitakse (kes sageli on kõneleja hea tuttav) ‣ VÕRDLE sa ▫ Kuhu sina siis nüüd lähed? ▫ Olen sinuga nõus. ○ HEA TEADA Kirjalikul pöördumisel on tavaks kirjutada Sina suure algustähega (viisakus-Sina). ■ ‹pron› (isikustades) ▫ Elu, armastan sind! ■ ‹pron› märgib määratlemata isikut või mõnikord kõnelejat ennast ▫ Elu jooksul enamasti ei mõelda sellele, mida võidakse sinust kirjutada nekroloogis. ▫ Telefon ei helise, keegi ei vaja sind – päris ootamatu tunne. ■ ‹pronomastavas› (kirja lõpus saatja nime ees poolehoidu, lähedust rõhutavana) ▫ Sinu Maret. ■ sinap ‹pronka ülakomaga: sina'p› (rõhutavalt, kinnitavalt:) just sina ▫ Sinap see oledki, kes Eritread Iisraeli selja tagant otsis. 2 ‹skäändub sina, sina› asesõna „sina” (sinatamisega seoses) ▫ Arvan, et võime teineteisele sina öelda. ▫ Mõne inimesega on raske sina peale üle minna.