[EKS] Eesti keele sõnaraamat

Kasutajale • Lühendid • @arvamused.ja.ettepanekud


Päring: osas

Leitud 2 artiklit

sina1
1 ‹pron ainsuse 2. isik, rõhulises asendis, käändub sinu, sind› sõna, millega kõneleja osutab kuulajale, sellele, kellega räägitakse (kes sageli on kõneleja hea tuttav)
‣ VÕRDLE sa
▫ Kuhu sina siis nüüd lähed?
▫ Olen sinuga nõus.
○ HEA TEADA Kirjalikul pöördumisel on tavaks kirjutada Sina suure algustähega (viisakus-Sina).
■ ‹pron› (isikustades)
▫ Elu, armastan sind!
■ ‹pron› märgib määratlemata isikut või mõnikord kõnelejat ennast
▫ Elu jooksul enamasti ei mõelda sellele, mida võidakse sinust kirjutada nekroloogis.
▫ Telefon ei helise, keegi ei vaja sind – päris ootamatu tunne.
■ ‹pron omastavas› (kirja lõpus saatja nime ees poolehoidu, lähedust rõhutavana)
▫ Sinu Maret.
■ sinap ‹pron ka ülakomaga: sina'p› (rõhutavalt, kinnitavalt:) just sina
▫ Sinap see oledki, kes Eritread Iisraeli selja tagant otsis.
2 ‹s käändub sina, sina› asesõna „sina” (sinatamisega seoses)
▫ Arvan, et võime teineteisele sina öelda.
▫ Mõne inimesega on raske sina peale üle minna.
sina2 ‹s›
sinakas, (tuhmilt) sinine värvus, (kauge) sinendamine
= sine, sinendus
▫ Sinilillede sina.
▫ Taevasina.
▫ Meresina.

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur