[EKS] Eesti keele sõnaraamat

sirge 1 ‹adj› ilma kõveruste, jõnksude või loogeteta, mitte kõver ega kaardus; otse kulgev
▫ Kihutas autoga mööda sirget teed linna poole.
▫ Sirge servaga laud.
▫ Sirge lõikega seelik.
▫ Sirge joonega viigipüksid.
■ (kehaosade, inimese kohta)
▫ Sirged juuksed.
▫ Sirge selja ja hea rühiga poisid.
■ (spordis:) väljasirutatud
▫ Hoidis kangi sirgetel kätel ligi 10 sekundit.
■ (heli, hääle kohta:) ilma vibratsioonita
▫ Keelpillide sirge toon.
■ (riide, naha vm pinna kohta:) ilma kühmude, kortsude või voltideta
= sile
▫ Sirgeks triigitud lips.
▫ Silus paberi käega sirgeks.
2 ‹adj› otsekohene, sirgjooneline; aus, õiglane
▫ Sirge ütlemise ja terava olekuga mees.
■ ‹adj› selge ja arusaadav, üheselt mõistetav
= klaar (1. täh)
▫ Naabrid said omavahel asjad sirgeks.
3 ‹s› joon, mis tekib lõigu piiramatul pikendamisel üle mõlema otspunkti
= sirgjoon ‣ VÕRDLE kõver (2. täh)
▫ Paralleelsed sirged.
▫ Sirged ja tasandid.
■ selline joon graafilise näitajana või kujuteldava joonena
= sirgjoon
▫ Ühtlase liikumise graafikuks on sirge.
▫ Päike, Maa ja Marss asusid sel hetkel ühel sirgel.
4 ‹s› otse kulgev, kurvideta teelõik või selline võistlusraja osa
▫ Viimasele sirgele kihutasid mehed kõrvuti.
5 ‹s› (poksis:) otselöök
‣ VÕRDLE haak
– SEOTUD SÕNAD: sirgelt ‹adv›, sirgus ‹s›