[EKS] Eesti keele sõnaraamat

sorima1 1 ‹kus› hrl midagi kuskilt otsides käega (või mingi vahendiga) mingeid asju edasi-tagasi liigutama, neid pahupidi pöörama
= sobrama (1. täh), soprama (1. täh)
▫ Tarmo soris taskutes ja võttis välja mõned esemed.
▫ Piinliku täpsusega soriti läbi kõik selja- ja käekotid.
■ ‹milles› lehti pöörates, (ükshaaval) tõstes siit-sealt lugema või silmitsema, hrl midagi otsides, järele vaadates
= sobrama (1. täh), soprama (1. täh)
▫ Läksin kirjutuslaua juurde ja sorisin mõningates paberites.
▫ Sorisin sõnaraamatus, kuni leidsin õige vaste.
2 ‹milles› mälus, ajaloos vm uurides midagi läbi vaatama, hrl et midagi välja selgitada, meenutada vms
= sobrama (2. täh), soprama (2. täh)
▫ Paljud ei taha, et nende minevikus soritakse.
▫ Sorisin ajus ja siis mul tuli meelde küll.
◊ kõlasõna läänemeresoome (piiratud levikuga): soome soria murdesõna 'torkida, sorkida, näppida; askeldada', vadja soria 'sorida; vatkuda'

sorima2 merendus hrl trossi, vaieri või keti abil esemeid kinnitama
▫ Kõik parda taha ulatuvad ja haalamist segavad seadeldised tuleb ära sorida.
◊ laensõna saksa sorren 'köiega kinnitama'