[EKS] Eesti keele sõnaraamat

suund ‹s› 1 ümbruse, objektide, ilmakaarte vms järgi orienteeritud mõtteline joon; selline tee, (mõtteline) joon vms, mida mööda miski kuhugi liigub või kulgeb
▫ Igas suunas laius meri.
▫ Tuul on tugev, muutliku suunaga.
▫ Peale väikest lõunat sai suund võetud Tudusoo metsaonni.
▫ Bussi kesklinna suunal tuleb üks peatus juurde.
▫ Liikumissuund.
▫ Lõunasuund.
■ (märguanne sõiduvahendi liikumisteekonna muutuse kohta:) sisselülitatud suunatuli või märguanne käega
▫ Iga kolmas ei näita suunda.
■ (geomeetrias:) üks joone punktide kahest võimalikust järjestusest
▫ Vektor on suunaga varustatud lõik.
2 teatud püüdlus, mingi tegevuse, pürgimuse kavatsus või siht, selle iseloomulikud tunnused, (kitsam) kallak vms
= suundumus
▫ Kas ma mõtlen vales suunas?
▫ Üldine suund näib olevat anda igaühele natuke.
▫ Noor daam oli võtnud kindla suuna ärile.
▫ Riigil pole alust oma välispoliitilist suunda muuta.
▫ Tegevussuund.
▫ Ärisuund.
■ (kirjanduses, kunstis vm ühiskonnas:) eriilmeline, oma tõekspidamiste ja väljendusvahenditega ajajärk, koolkond, rühmitus vms
▫ 20. sajandi maailmakirjanduse voolud ja suunad.
▫ Romantism on Euroopa kunsti, kirjanduse ja vaimuelu suund.
■ millegi mõjupiirkond, koht, kust mingi mõju tuleb või koht, kuhu miski on sihitud
▫ Eesti peab vastu seisma nii ida kui lääne suunalt tulevale survele.
◊ laensõna soome suunta 'suund' (soome ja karjala keeles vana balti laen, vrd leedu siunta 'saatmine')