‹s› koht, mis on (millestki) tühi, täitmata, kasutamata, nt vaba täheruum ▫ Faili nimes on üks tühik ülearu. ■ koht, kust miski puudub, on vahele jäänud või jäetud, ununenud vms; puudus, puudujääk = lünk, tühimik, auk (3. täh) ▫ Uurimus püüab seda tühikut täita. ◊ kirjakeele sõna ‣ 1914